Ligi: maksukoormus alaneb  kriisieelsele tasemele aastaks 2015

Jürgen Ligi pidas täna riigikogus kõne Euroopa Liidu rahandus- ja majanduspoliitikast ning Eesti rahanduspoliitikast.

Järgneb rahandusministri ettekanne:

Austatav Riigikogu esimees, lugupeetavad Riigikogu liikmed.

Eesti, Euroopa ja maailma majandus on ületanud või ületamas viimaste kümnendite kõige sügavamat ja järsemat majanduslangust. 2011. a. võime euroalal ja Euroopa Liidus oodata eelmisel aastal alanud kasvu jätkumist, mis ulatub 1,5 protsendini. Iseendast ei ole see kasv liiga aeglane ja eraldi võetuna lähedane Euroopa potentsiaalsele kasvule ehk majanduse keskmisele, loomulikule kasvutempole. Siiski jätab kriisist väljumise tempo paljudes riikides soovida, arvestades kriisi sügavust. Õigustatud on küsimus, kas majanduslangus on püsivamalt mõjutanud maailma majandust ning kas arenenud riikide tööpuudus jääb pikemaks ajaks kõrgemaks kriisieelsest tasemeast ning majanduskasv optimaalsest madalamaks.

Problemaatiliseks teeb arenenud riikide majandusolukorra kriisi ületamise eest makstud hind. Nii USA kui ka Euroopa Liidu avaliku sektori võlg suhtena SKPsse on ületanud või ületamas 90% taset. Mitte kunagi pole valitsussektori võlg suurtes arenenud riikides rahu ajal nii kiiresti ja sellise tasemeni kasvanud. Seetõttu on raske prognoosida maailma majanduse arengut, kui suurriikide valitsused astuvad samme võla piiramiseks. Majanduskasvu taastumise kiirusel ja võla vähendamise jätkusuutlikkusel on omakorda otsene mõju finantssüsteemi ja pangandussektori usaldusväärsusele.

Kõiki neid riske arvestades on oluline tagada Euroopa senisest jõudsam areng. Euroopa ja euroala peavad suurendama kasvupotentsiaali ning tegema kõik selleks, et sarnast finantskriisi enam ei korduks. Seda peame me ka ise silmas oma strateegiaid ja tegevuskavu koostades.

Euroopa majandust ohustavate riskide taustal on Eesti viimase aasta areng olnud seda hinnatavam. Eesti on väljunud kriisist struktuurselt tugevamana ning eelolevatele aastatele võime vaadata mõõduka optimismiga. Ekspordi, tööstustoodangu ja tootlikkuse kiire kasv algas eelmise aasta alguses ning jätkub ka 2011. a.  Eesti jooksevkonto on ülejäägis ning kaupade ja teenuste väljavedu ületab importi. See kinnitab ühiskonna ja majanduse soovi, tahet ja oskusi oma tegevust ümber korraldada ning toime tulla kiiresti muutuvates oludes. Lisaks tööstuse ning kaupade ja teenuste väljaveo kiirele kasvule suureneb 2011. a. jooksul ka sisenõudluse ehk investeeringute ja tarbimise osakaal majanduskasvus.

Vaadates tagasi valitsuse poliitikale kriisi läbimisel on selge, kui tähtis oli hoida eelarvet tasakaalu lähedal, vältida riigivõla kasvu ja ühineda euroalaga. Väikeses ja avatud majanduses - ning vastutustundliku majanduspoliitika puhul üldisemalt - ei ole mõtet rääkida valitsuse aktiivsest rollist sisenõudluse kunstlikul ja ajutisel stimuleerimisel. Majandus- ja rahanduspoliitika peamine eesmärk on hoida riigi usaldusväärsust ka keerulistel aegadel ja luua eeldused majanduse kohanemiseks muutuvates oludes. Ainult niimoodi on võimalik tagada investorite usaldus, tootlike investeeringute jätkumine ja uute töökohtade loomine. Ainult niimoodi on tagatud Eesti püsiv ning avatud ühiskonna põhiväärtustele tuginev arengu. Riigirahanduse probleeme ei saa lükata järgmistele põlvedele, nendega tuleb tegeleda kohe.

Viimaste aastate kogemus ei rõhuta mitte ainult kriisi haldamise tähtsust, vaid ka kriiside ennetamise olulisust.  Kriisile eelnenud aastatel kogutud reservid võimaldasid majanduslanguse ajal rahastada riigi kulutusi ega seadnud eelarve täitmist sõltuvusse rahaturgude kõrgetest intressidest. Vaatamata tulude langusele suurenes hariduse ja aktiivse tööturupoliitika meetmete, sealhulgas täiendõppe ja palgatoetuste rahastamine, ning 2009. a. tõusis ka riikliku pensioni määr. Eesti valitsussektori investeeringud on viimastel aastatel pidevalt kasvanud ning struktuurifondide kasutamisel oleme olnud ühed tulemuslikumad kogu Euroopa Liidus. Nende sammude tulemusena suutis eelarvepoliitika majanduse kohandumist oluliselt toetada ja kriisi mõju leevendada. Hinnanguliselt moodustas 2008. aasta eelarvepoliitiline stiimul nominaalse eelarvepositsiooni põhjal 5,4% SKPst.

Austatavad Riigikogu liikmed,

Üleilmses majanduskriisis oli Eesti üks neist riikidest, mis järgis kindlalt jätkusuutlikku arengut toetava poliitika põhimõtteid. Me rakendasime avatud ühiskonda ja ettevõtlikkust toetavaid meetmeid, mis vastavad meie käsutuses olevatele ressurssidele. Sihikindel eelarve konsolideerimine, eriti 2009. aasta teises pooles, usaldusväärne pangandus ja struktuurireformid lubavad nüüd kasutada kohanemisvõimest tulenevaid eeliseid.

2011. a. poliitika planeerimise tsüklit alustasime uue ja tervikliku töökorraldusega. Eelmisel neljapäeval kiitis valitsus heaks rahandus- ja majanduspoliitika põhidokumendina riigieelarve strateegia aastateks 2011 kuni 2015. Eelarvestrateegial põhinevad ka valitsuse heakskiidu saanud Eesti stabiilsusprogramm ja Eesti konkurentsivõime kava, mille alusel hinnatakse Euroopa Liidu ja euroala poolt poliitikate vastavust Euroopa ühistele eesmärkidele.

Riigieelarves strateegia sätestab valitsuse üldiseks majanduspoliitiliseks eesmärgiks tasakaalustatud ja kõrgel lisandväärtusel põhineva majanduskasvu. Ettevõtluskeskkonna arengu ja tööturu paindliku toimimise toetamise kaudu suurendame majanduse pikaajalisi kasvuväljavaateid. Järgmiste aastate eelarvepoliitikast soovin välja tuua neli põhimõtet. 

Esiteks, valitsussektori eelarve viiakse ülejääki 2013. aastal ning ülejääk suureneb 1 protsendini SKPst 2015. aastaks. Seejuures on valitsussektor kogu perioodi vältel struktuurses ülejäägis - majandustsüklit arvestades on riigi tulud ja kulud juba praegu tasakaalustatud. Ülejääk on eriti oluline ka rahanduspoliitika pikema perspektiivi väljakutsete taustal, millest peamine on elanikkonna vananemisega seotud kulude rahastamine eelolevatel aastakümnetel. Eelarve struktuurse ülejäägi üldeesmärk on ka kooskõlas euroala raamistikuga.

 Teiseks, kogu programmiperioodi jooksul hoitakse valitsussektori netovarade taset ehk likviidsed varad ületavad võlakoormust. Varade ja kohustuste vahe lähiaastatel küll väheneb, ent 2015. aastast alates alustatakse nende kasvatamist, et tagada Eesti majanduse stabiilne areng ka tulevikus.

Kolmandaks, maksukoormus alaneb majanduslanguse eelsele tasemele ning eelkõige langevad tööjõuga seotud maksud. Maksukoormust vähendavad nii kohustusliku kogumispensioni maksete taastumine 2012. aastaks kui ka kompensatsioonid maksetega jätkanuile. Et tõsta töö tasuvust, langetab valitsus tulumaksu määra 20%ni ja vähendab töötuskindlustusmakse määrasid. Kokkuvõttes alaneb maksude suhe SKPsse 2015. aastaks 31,1 protsendini võrreldes 33,5 protsendiga SKPst 2010. a.

Neljandaks, vaatamata kergemale maksukoormusele kasvavad riigi tulud. Maksutulud suurenevad aastatel 2012 kuni 2015 keskmiselt 6 protsenti aastas. Maksulaekumisi tõstab kiirenev majanduskasv ja kasvav tööhõive. Lisaks sellele toetavad riigi tulusid ka äriühingute dividendid, lisanduv tubakaaktsiisi tõus 2013. aastal ning tulumaksusoodustuse ülempiiri alandamine. Riigiasutuste tegevuskulude kasvu ei planeerita ning investeeringute maht eelarves kasvab igal aastal.

Lugupeetavad Riigikogu liikmed,

oma ettekande teises osas käsitlen Euroopa Liidu ja euroala majandus- ja rahanduspoliitilise koostöö viimase aasta muudatustel.

 Eesti poliitika on olnud aastaid kooskõlas euroala sisuliste nõuetega ning põhinenud rahapoliitika ja panganduse väga tihedal lõimumisel Euroopa Liidu ja euroalaga. 2010. a. oli Eesti väikseima võla ja eelarvepuudujäägiga riik Euroopa Liidus ning oleme taas üks kõige kiiremini kasvavaid Euroopa Liidu majandusi. Eesti kogemus kriisis käitumisel ja väljumisel saab ja peabki olema üheks näiteks, kuidas europiirkonna liikmesriik peab kohanema muutunud majandusolukorraga. Vastutustundlik, ülejäägile suunatud eelarvepoliitika ning majanduse kohanemisvõime peavad saama normiks kõigis euroala liikmesriikides.

Ma rõhutaksin samuti, et paljud avalikkuse tähelepanu pälvivad probleemid ja riskid ei ole omased kaugeltki mitte kõigile Euroopa Liidu ja euroala riikidele. Eesti peamiste majanduspartnerite olukord on hea. Saksamaa, Rootsi ja Soome kasv on muljetavaldav, eelarve kindla kontrolli alla ning majanduse struktuur üldiselt tasakaalus. Ühelt poolt on nende tugev eksport konkurentsivõimeline arenevatel turgudel. Teiselt poolt on kiirenemas ka kodumaine nõudlus. Igati tervitatavad on Läti viimase kahe aasta edusammud majanduse stabiliseerimiseks, struktuursete muutuste elluviimiseks  ja kasvu taastamiseks.

Meie peamiste majanduspartnerite ja meie enda kogemus kinnitab, et Euroopa Liidu poliitika üldised põhimõtted on kasvu ja arengut toetavad, kui neid igapäevases elus jälgida. Paraku ei ole kõik liikmesriigid ja ka Euroopa Liit tervikuna asutamislepingu põhimõtteid alati järginud. Eelmisel kümnendil väljusid haavatavused majanduses kontrolli alt.

 Vaatamata suhteliselt jõudsale majanduskasvule ei pidanud enamik riikidest vajalikuks koguda reserve, vaid järgisid suhteliselt lodevat eelarvepoliitikat ja kasvatasid riigivõlga. Finantssektori kiire areng ning integratsioon ei tulnud üllatusena mitte ainult Eestis vaid ka Euroopa Liidus. Ligipääs rahastamisele lihtsustus sedavõrd ning piiriülesed grupid ühtsel finantsturul arenesid sellise kiirusega, millele panganduspoliitika ei jõudnud järele. Kiire laenukasv, kerkivad varade hinnad ja tulu otsimisel unustatud riskid – need on peamised märksõnad, mis iseloomustavad kriisieelset poliitikat.

Lodeva eelarvepoliitika ja kohati vastutustundetu riskivõtmise tulemusel kuhjusid erinevused euroala riikide vahel. Sageli kasvasid palgad, paljuski avaliku sektori poolt tõugatuna kiiremini, kui seda konkurentsivõime oleks lubanud. Kasv põhines ühe enam sisenõudlusel, pangalaenudel ja kinnisvaarsektoril ning erinevused jooksevkonto positsioonides ja võlakoormuses üha kasvasid. Riske alahinnati nii valitsustes kui ka erasektoris, mida süvendas suutmatus hinnata ja teadvustada finantsriskide ülekandumist makromajandusse. Tegelik valmisolek kriisihaldamiseks ja lahendamiseks oli nõrk, kuid suhteliselt head aastad varjasid põhimõttelisi probleeme.

Usalduskriis lahvatas alles 2010. a. esimesel poolel, mil turgudel tekkis tõsiseid kõhklusi mitme liikmesriigi madala kasvu ja eelarvepoliitika ning lõhkenud kinnisvaramulli ja panganduse probleemide taustal. Kriisi mõju võimendus nõrgemates riikides ja tõstis riskiastet Euroopa finantsturgudele laiemalt. Stabiilsuse tagamiseks leppisid Euroopa Liidu Ülemkogu ja Ministrite Nõukogu 2010. aastal ja 2011. aasta esimesel poolel kokku rea samme, mis loovad eeldused kriisist püsivaks väljumiseks ja kasvupotentsiaali tõstmiseks.

Põhimõtteliselt ei ole kokku lepitus midagi põhimõtteliselt uut ning üllatavat. Riigirahandus tuleb saada korda. Finantssektor puhastada halbadest laenudest ja senisest tugevamatesse raamidesse panna. Struktuursed reformid tuleb ära teha, et suurendada konkurentsivõimet ning olla valmis pikema perspektiivi väljakutseteks nagu rahvastiku vananemine. Ühte lausesse kokku võetuna, on meetmete eesmärgiks liikmesriikide kodutöö toetamine, et tagada majanduste kooskõla Euroopa Liidu ja euroala formaalsete ja sisuliste reeglitega.

Kokku lepitud meetmetest tasub kõigepealt mainida majanduspoliitilise koostöö tugevdamist. Korraliku eelarve ja jätkusuutliku majanduse eelduseks on stabiilne majanduskasv. Euroopa Liidu kasvupotentsiaali tugevdamine on juba aastaid olnud võtmeküsimuseks. Euroopa 2020 strateegia konkurentsivõime ja kasvu tõstmiseks ning liikmesriikide reformiprogrammid annavad sellele suunale uue alguse. Strateegias seatud eesmärkide täitmiseks annab lootust reformide senisest tihedam sidumine riikide eelarve plaanidega Euroopa semestri raames. Loogilise jätkuna peaks ka Euroopa Liidu enda järgmise perioodi eelarve keskenduma strateegias seatud eesmärkide ellu viimisele.

 Konkurentsivõime küsimuste olulisust näitab ka Euro Pluss Pakt, millega euroala ja veel kuus liikmesriiki ise võtavad endale vabatahtlikult eesmärke ja allutavad end kollegiaalsele survele reformide läbi viimisel. Ühisraha ja ühtne finantsturg seab vajaduse tihedama koostöö ja siduvamate poliitiliste lubaduste järele.

Teiseks sama oluliseks eesmärgiks on liikmesriikide poolt võetud eelarvepoliitiliste lubaduste kõrvalekaldumatu täitmine. Liikmesriigid peavad kinni pidama kokku lepitud graafikust vähendada eelarvete puudujäägid 2013. a. vähemalt 3% tasemele. See eesmärk on miinimum, millele peab järgnema eelarvete tasakaalustamine. Euroala riigieelarve puudujääk oli 2010. aastal 6% ja riigivõlg 85,1% SKP-st. Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust ei ole algatatud ainult 3 riigi – Eesti, Rootsi ja Luksemburgi suhtes.

Puudujääkide vähendamine ning ülemäärasest eelarvepuudujäägist väljumine on ka eelduseks, et asuda otsustavalt vähendama ähvardavalt paisunud riigivõlga. Sügavas kriisis olevad riigid (Kreeka, Iirimaa, Portugal) peavad järjekindlalt täitma programmides võetud kohustusi. See tähendab eelarvete korrastamist, võla juurdekasvu pidurdamist ja vähendamist ning mis kõige olulisem - struktuurseid reforme. Siin ei saa leebe olla, sest iga järeleandmine tähendab sammukest lähemale järgmisele usalduskriisile. Majanduskasvu taastumise tingimustes peaks ambitsioon veelgi resoluutsemaks tegutsemiseks kasvama.

 Kolmandaks, vaadates kaugemale on meie kõigi soov saavutada Euroopa Liidus majanduse ja eelarve stabiilne areng. Siin on oma roll nii liikmesriikidel individuaalselt kui ka kollektiivselt Europa Liidul ja euroalal. Kõik algab liikmesriigi vastutusest oma eelarve ja majanduse korraldamise eest rahaliidu ja ühise turu tingimustes, et tagada poliitika usaldusväärsus, stabiilne kasv ja  usaldus investorite silmis. Tegemist on kohustusega, mille iga liikmesriik on asutamislepingule alla kirjutades võtnud.

Asutamislepingus seatud majanduspoliitiliste eesmärkide täitmine ja poliitikate koordineerimise tugineb stabiilsuse ja kasvu paktil. Viimase aasta jooksul on eksperdid, kõrgemad ametnikud, ministrid ja riigijuhid tegelenud selle tugevdamise ja täiustamisega. Hetkel on õigusaktide pakett, mis reformib pakti ning täiendab Euroopa Liidu majanduspoliitikate seiret jõudnud läbirääkimisteni Euroopa Parlamendiga. Kõigi eelduste kohaselt rakendub uus kord 2012. aastast.

Ma julgen öelda, et liikmesriikide majanduspoliitiline mõtteviisi juba praegu muutunud. Poliitiline tahe on alati võtmeks ning selle tõestuseks on need riigid, kus ka seniste reeglite alusel on suudetud hoida vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Seega on olemas kõik eeldused, et EL-i ja euroala koostööraamistik liikmesriikide kestliku poliitika toetamiseks hakkab toimima. Tahan rõhutada selle raamistiku järgmisi põhijooni.

Esiteks, uus raamistik sisaldab tugevamaid õiguslike ja sunnimehhanisme. Kollegiaalne surve ja nõuanne ning sanktsioonide võimalus aitavad tagada õiget eelarvepoliitikat tavaolukorras ning kiiret väljumist ülemäärasest puudujäägist. See on oluline samm edasi, ehkki Ministrite Nõukogus lepitud tekstide näol on tegemist kompromissiga ühelt poolt automaatsemaid sanktsioone ja teiselt poolt ministrite suuremat rolli pooldavate riikide vahel. Muuhulgas peavad liikmesriigid edaspidi selgelt näitama, kuidas rahastatakse eelarvekulude SKPst kiirem kasv. Kogu protsess on Euroopa semestri näol ka paremini ajastatud, sest hindamine toimub kevadel-suvel enne riigieelarvete kokkupanemist ja vastuvõtmist. Sellega seonduvalt oleme riigieelarvestrateegia valmimise kuu võrra ettepoole toonud, maist aprilli.

Teiseks, oluliselt tähtsamaks muutub riigivõla kriteerium, mis on eelarve hindamisel ja liigse eelarvpuudujäägi menetluse algatamisel sama oluline nagu eelarve puudujäägi kriteerium. Kreiteeriumi ületanud riikidele seatakse samuti minimaalne võla vähendamise kasvutempo. Eesti on alati rõhutanud vajadust riigivõlga ja sellest tulenevaid riske arvestada.

Kolmandaks, sisse viiakse liikmesriikide majandusarengu terviklik jälgimine, et ennetada Euroopa Liitu ja euroala ohustavate riskide realiseerumist. Euroopa Liit saab õiguse nõuda riikidelt kava vajalike sammude astumiseks, et lahendada euroala ja Euroopa Liitu ohustavaid konkurentsivõime ja finantsstabiilsuse probleeme.

Neljandaks, liikmesriikide koduste eelarvepoliitika reeglite tugevdamine, mh peab liikmesriikide eelarvestatistika olema vettpidav ning eelarvete aluseks olevad prognoosid realistlikud. Enamasti on tegemist nõuetega, mida Eesti on iseenesestmõistetavatena juba aastaid rakendanud.

Viiendaks, euroalal on olemas vajalikud vahendid, et kriisi korral vajaliku kiiruse ja jõuga reageerida hammasrataste vahele jäänud riikides ning toetada nende majandusreforme.

Lugupeetav Riigikogu,

Viimase aasta kogemused on näidanud, et kõigele vaatamata on Euroopa Liidu riigid astunud olulisi samme olukorra stabiliseerimiseks nii euroalal tervikuna kui ka üksikutes liikmesriikides. Ei ole vaja rõhutada, kui oluline on tagada Euroopa Liidu ja euroala finantsstabiilsus ning ühise turu toimimine. Sellest sõltub eluliselt nii Euroopa kui Eesti areng ja julgeolek. Mul on hea meel, et Eesti majanduspoliitika on seejuures olnud mitte ainult esirinnas, vaid olulisel määral ennetanud kokkuleppeid Euroopa tasandil.

Tänan teid tähelepanu eest.