Audiitorluse sünnilugu

Sotsialistlikust käsumajandusest tülpinud inimesi valdas eufooria. See vabadusetunne oli esialgu paljuski naiivne ja kallutatud. Tüüparusaam vastandas vaba turumajanduse ja sotsialismi totaalselt. Kui sotsialismi ajal oli kõik  kusagilt ülalt ette kirjutatud ja riigi poolt karmilt kontrollitud, siis terendavat kapitalismi käsitleti kui täielikku vabadust.

Valitsenud meelsust võib nimetada metsiku lääne sündroomiks. Selle üheks kõrvaltagajärjeks oli Eesti NSV valitsuse otsus saata laiali kõik ministeeriumide revisjoniosakonnad, kaasa arvatud rahandusministeeriumi keskrevisjoni valitsus. Samas ei pakutud riiklikul tasandil välja mõistlikku alternatiivi kontrolli teostamiseks üha hoogustuva eraettevõtluse üle.

Siingi saadi abi erainitsiatiivist. Eestis oli välja kujunenud väike rühm ülikooliõppejõude, kellel olid tekkinud esimesed kontaktid põhjanaabrite audiitoritega ning kes tänu sellele olid saanud esmase hägusa ettekujutuse auditeerimise olemusest. Teiselt poolt tundsid asja vastu huvi mitmed endised rahandusministeeriumi revidendid, kes olid jäämas ilma oma igapäevasest tööst ja leivast.

Ühendatud jõududega õnnestus toonane rahandusminister mingil määral ära valgustada auditeerimise rollist arenenud turumajanduses ja müüa maha idee, et analoogsele tegevusele tuleks koheselt alus panna ka Eestis. Sellega edestasime oma Baltikumi naabreid mitme aastaga.

19. veebruaril 1990 võttiski Eesti NSV valitsus vastu audiitortegevuse ajutise põhimääruse ning rahandusministeeriumi juurde moodustati audiitortegevuse nõukogu kõnealuse valdkonna arendamiseks.

Lugedes audiitortegevuse ajutist põhimäärust täna, tuleb suule kerge muie. Oma vähem kui 40 paragrahviga oli see päris õbluke dokument. Ent kirjeldas siiski ära auditi olemuse ja eesmärgi, märkis ära auditeerimise fundamentaalsed printsiibid, käsitles audiitorite sõltumatust ning auditeeritavate ettevõtete juhtkonna kohustusi auditi raames. Ehk kokkuvõttes – oli kindlasti parem, kui tühi koht. Üsna pea korraldati ka esimesed kvalifikatsioonieksamid ja audiitorkond oli Eestis sündinud.

See, keda algusaegadel reaalsuses auditeeriti ja keda mitte ning kuidas auditeeriti, kujunes paljuski välja isevoolu teed. Katse-eksimuse meetod oli peamine töövahend. Arenguhüpe toimus aastatel 1992-1993, kui Eesti turule sisenesid suured ülemaailmsed audiitorfirmade ketid. Nende üheks pakilisemaks eesmärgiks oli oma siinse ketifirma audiitorite harimine, et järgitaks rahvusvahelisi auditeerimispõhimõtteid. Tuleb tõdeda – ega see areng üleöö küll ei toimunud, kuid laiemalt võttes oli sellest kasu audiitorite professioonile tervikuna.

Oluline teetähis oli aasta 1994, mil kinnitati esimene Eesti auditeerimiseeskiri. Siiski ei olnud seegi veel selline piibel, nagu tema rahvusvahelised analoogid. Ent eeskiri tugines selgelt rahvusvahelistel auditeerimisstandarditel ja oma ligemale 40 leheküljega andis kontsentreeritud kujul edasi nende põhisõnumi. Sellega sai loodud vundament eesti heale auditeerimistavale ja piltlikult öeldes kasvas audiitorlus  titeeast välja.

Pole midagi püsivamat, kui ajutised lahendused. Eesti NSV audiitortegevuse ajutine põhimäärus kehtis kuni aastani 1999, mil võeti vastu esimene audiitortegevuse seadus ja Audiitorkogu näol loodi audiitorite iseseisev kutseühendus.

Audiitorkogu tähistab täna 20. juubelit.

Autor: Lemmi Kann, Andres Root