Kuidas on õige dividende maksta?

Hüva nõu annavad maksu- ja ärinõustamisteenuseid pakkuva ettevõtte BDO Eesti asjatundjad.

Kuidas on õige dividende maksta?

Üldjuhul võib dividende maksta eelmistel aastatel teenitud kasumist pärast seda, kui omanikud (osaühingul puhul osanike koosolek ja aktsiaseltsi puhul aktsionäride üldkoosolek) on majandusaasta aruande kinnitanud ja Äriregistrile esitanud (1).  Kui ettevõte on varasematel aastatel olnud kahjumis, siis see  summa vähendab võimalikku väljamakstavat dividendi summat.

Kui suur osa kogunenud kasumist dividendidena välja makstakse, selle otsuse peavad tegema omanikud, ning see otsus tuleb vormistada kirjalikult. Kui firmal on üks omanik, on otsustusprotsess muidugi lihtsam. Selleks, et omanik(ud) saaksid dividendide jagamise otsustada, peab juhatus eelnevalt esitama kasumi jaotamise ettepaneku. Ettepanekus fikseeritakse, kui palju dividende maksta ning omanikud ei saa sellest summast suuremaid dividende määrata.

Dividendide väljamaksmise otsust ei pea tegema koos aastaaruande esitamisega Äriregistrile. Põhimõtteliselt võib majandusaasta kasumi jaotamise otsust teha kuni järgmise majandusaasta aruande kinnitamiseni ja esitamiseni Äriregistrile. Samuti võib sellel perioodil dividendideks makstavat summat muuta (suurendada või vähendada), kui kõik omanikud muudatusega nõus on. Dividendide suurendamise korral on vajalik ka ajakohastatud kasumi jagamise ettepanek juhatuselt.

Mõistagi võivad omanikud olenemata juhatuse ettepanekus toodust otsustada, et dividende ei maksta üldse, kui plaanis on näiteks mõni investeering või laenu tagasimakse.

Kui selline õigus on fikseeritud põhikirjas, võib ettevõte välja lasta ka osasid ja aktsiaseltsis aktsiaid, mis võimaldavad saada dividende eelisjärjekorras. Dividendi suurus määratakse protsendina osa nimiväärtusest, kui põhikirjaga ei ole sätestatud teisiti.

Kui äriühing teenis eelmisel majandusaastal kasumit, jooksval aastal aga satuti kahjumisse, võivad omanikud dividendide väljamaksmise otsuse ikkagi ära teha eeldusel, et kahjum ei ületa varasematel aastatel kogunenud ja veel välja maksmata kasumeid, mida seadus lubab välja maksta.

Dividende ei pea seejuures kohe ja ühekorraga välja maksma, lihtsalt väljamaksmise kord tuleb omanike koosoleku otsuses fikseerida. Lisaks tuleb  arvestada asjaoluga, et, kui omanikud on kord oma otsuse juba teinud, tekib igal omanikul õigus dividendide väljamaksmist nõuda selles otsuses fikseeritud korra järgi.

Üldjuhul tuleb dividende maksta rahas, omaniku nõusolekul võib talle makse teha ka muu varaga.

Ebaõigesti (seadusega vastuolus) välja makstud dividendidega kaasneb oht, et kui omanikule on tehtud väljamakse, mida tal ei olnud õigust saada, peab ta alusetult saadu tagastama. Kui omanik väljamakset saades ei teadnud ega pidanudki teadma selle alusetusest, võib väljamakse tagastamist nõuda üksnes juhul, kui see on vajalik ühingu võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Väljamakse tagastamist dividende maksnud ettevõttele võib nõuda ka võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõuet selle vara arvel rahuldada.

Oluline on teada, et sellised võimalikud nõuded aeguvad alles viie aasta möödumisel ning ebaseadusliku väljamakse põhjustanud juhatuse (ja nõukogu) liikmed vastutavad väljamakse tagastamise eest koos väljamakse saanud omanikuga solidaarselt.

Millal võib maksuhaldur lugeda makstud dividendid varjatud töötasuks?

Viimastel aastatel on Maksuamet võtnud senisest suurema tähelepanu alla juhud, kus eeldatavasti maksude optimeerimise eesmärgil on füüsilisest isikust omanikele makstud töötasu asemel dividende. Maksuamet soovib seda käsitleda kui maksudest kõrvalehoidmist, sest dividendidelt makstakse ainult ettevõtte tulumaks, töötasult tuleb maksta nii üksikisiku tulumaks kui ka sotsiaalmaks ning ettevõtte töötuskindlustumakse.

Maksuameti seisukoht on küllaltki ühene: töötaja peab töö eest saama palka ning juhatuse liige peab saama juhatuse liikme tasu (mitte esitama arveid ja võtma oma OÜ kaudu dividende). Kui pärast töötasu ja maksude maksmist jääb kasumit veel üle, siis selle võib dividendideks maksta.

Tegelikus elus on mitmeid aspekte, mis teevad taolise tõlgendamise Maksuametile kergemaks, eriti kui tegemist on alustava väikefirmaga. Näiteks tihti otsustab inimene ettevõtlust alustada just nõnda, et pakub oma teenust (näiteks raamatupidamisteenust) endisele tööandjale. Riigi poolt saadavate maksutulude mittevähendamiseks peaks ta maksma endale täpselt sama suurt palka nagu ta ise sai palgatöötajana. Sellisel juhul aga ei pruugiks tal koguneda piisavalt vahendeid firma edasi arendamiseks ning lisatöökohtade loomiseks.

Seega tegelikult sõltub palju sellest, mida ettevõtja edasi teeb ja kuidas oma tegevust korraldab. Näiteks, kas ta jääb vaid oma endisele tööandjale teenust pakkuma või hangib uusi kliente juurde ja/või loob uusi töökohti.

Esimesel juhul on tal maksuhaldurile kordades raskem tõendada, et tegemist pole maksudest kõrvalehoidmisega. Seetõttu on hea omada tõendusmaterjale ja oma tegevused äri laiendamisel dokumenteerida (äriplaanid, strateegiad, meilivahetused (potentsiaalsete) koostööpartneritega, läbirääkimised klientide leidmiseks, töötajate värbamisläbirääkimised jmt).

Võib meeldida või mitte, aga esimesed sellealased kohtulahendid on andnud maksuhalduritele õiguse tõlgendada arve esitamist varjatud palgamaksmisena järgmiste ühe või mitme teguri olemasolul:

lepingupooled jätkasid varem töölepingus kirjas olnud kohustuste täitmist. Tegemist on nn mustvalge üleminekuga, kus eilseni sain palka, tänasest teen firma ja hakkan arveid esitama. See on olukord, kus varasem töösuhe surutakse ettevõtluse raamidesse; arvete regulaarsus: ettevõtja esitab arve igas kuus ühes ja samas summas (nn fikseeritud kuutasu);teenuse osutamine ainult või peamiselt ühele kliendile;ettevõtja maksab endale palka, mis on selgelt väiksem, kui selle valdkonna töötajad tavapäraselt saavad; üks levinud viis on maksta endale ettevõtjana miinimumpalka (et oleks ravikindlustus) ning ülejäänud võtta dividendidena välja.

Tasub mõista, et mida rohkem on äritegevusel loetletud püsivaid tunnuseid, seda keerukam on tõendada, et tegemist ei ole varjatud töösuhtega. Sellise äritegevuse kohal ripub oht, et esitatud arveid soovitakse maksustada (üksikisiku) tulumaksu ja sotsiaalmaksuga.

Vaata nende kohtulahendite kohta lähemalt SIIT.

Kas dividende peab maksma ilmtingimata proportsioonis osalusega?

Dividendide maksmine omaniku osaluse (osa või aktsia nimiväärtuse proportsioon vastavalt osa- või aktsiakapitalist) alusel on kõige levinum viis. Kuid dividende on võimalik jagada omanike vahel ka teisiti, näiteks kui mõne omaniku  panust peetakse mingil põhjusel suuremaks (näiteks rõhutatakse tegevjuhina tegutseva omaniku rolli võrreldes passiivsete omanikega). Kuid sellisel juhul peab erisuste tegemise võimalus ja viis olema sisse kirjutatud ettevõtte põhikirja.

Kuna algselt „kergekäeliselt“ jagatud eelised võivad tekitada hiljem suurteks tülideks kujunevaid arusaamatusi omanike vahel, siis hilisemate probleemide vältimiseks tasub omanike vastavasisuline otsus erisuste andmise ja saamise kohta kindlasti võimalikult ühemõtteliselt fikseerida ja kõigi omanike poolt allkirjastada. Vähe sellest, võimalike probleemide vältimiseks muutuvad oluliseks ka kõik muud formaalsused: sealhulgas  tuleb järgida rangelt ka korrektset omanike koosoleku kokkukutsumise korda (omanikke on aegsasti teavitatud koosoleku toimumisajast ja -kohast, samuti on protokollitud hääletustulemus jm).

Kas ema- või isapalga (st vanemahüvitise) saamise ajal võib ka dividende saada?

Oma ettevõtte  asutamine ja sealt dividendide võtmine ei välista vanemahüvitise saamist, sest seda ei loeta reeglina töötasuks, vaid ettevõtlustuluks.

Vanemahüvitist saavale ettevõtjale on ohuks erandid, kus dividendimakseid käsitletakse varjatud töötasu maksetena.  Seega oht on seda väiksem, mida lihtsam on tõestada, et tegemist on ettevõtlusest teenitud kasumiga, mitte dividendide vormi peidetud töötasuga. Sellisel juhul ei ole muret, et vanemahüvitist vähendatakse.

Millistel juhtudel kehtivad dividendide maksmisel piirangud?

1. Sissemakse osakapitali on tegemata

Alates 2011. aastast  tohib osaühingut asutada ja äritegevust alustada ka ilma sissemakseta, juhul kui asutajaks on üksnes füüsiline isik ning osaühingu kavandatud osakapital ei ole suurem kui 25 000 eurot.

Samas, kui tekib kasum, ei luba äriseadustik dividende jagada  ega osakapitali muuta enne, kui põhikirjas kavandatud osakapital (2 500 - 25 000 eurot) on sisse makstud ja osakapitali sissemakse tõend Äriregistrile esitatud.

Kahjuks on praegune süsteem ebaloogiline. Oleks ju loogiline, et nõutud 2 500 kuni 25 000 euro osas oleks piisava kasumi korral võimalik teha ka fondiemissiooni (osakapital tasuda kasumi arvelt) või tehtaks dividendide maksmisel lihtsalt tasaarveldus.

Kuid sellist võimalust kahjuks äriseadustik ette ei näe. Reaalses praktikas kasutatakse siiski sissemaksete tegemisel viise, kus raha makstakse sissemakse tegemiseks osaühingust välja ning seejärel sissemaksena uuesti tagasi. Väljamakse vormistatakse ajalise nihkega dividendideks (või mõneks muuks väljamakseks osanikele).  

2. Omakapital ehk netovara ei tohi langeda alla lubatud miinimumi

Kui pärast dividendide maksmist langeks osaühingu netovara (netovara = varad – kohustused) 2500 eurost allapoole ja aktsiaseltsil 25 000 eurost allapoole, tohib dividende maksta ainult sel määral, et netovara ei langeks allapoole lubatud piiri.

Tähelepanelik tuleb olla ka teiste seadustes fikseeritud nõuetega, mis puudutavad netovara suurust.

3. Äriühingul on bilansis immateriaalse põhivarana arvel amortiseerimata arendustegevuse väljaminekud

Kui ettevõte tegeleb muuhulgas ka arengu- ja uurimistegevusega ning on bilanssi arvele võtnud nende tegevustega seotud väljaminekuid, mida ei ole veel täielikult kuluks kantud, siis tohib kasumit jagada vaid siis, kui arendus- ja uurimisväljaminekute jääk on väiksem kasumist, mida seaduse järgi tavapäraselt tohiks jagada.

Arendusväljaminekute immateriaalse põhivarana arvele võtmise kohta on võimalik täiendavalt lugeda SIIT.

4. Konsolideerimisgrupi emaettevõtja

Emaettevõte, kes koostab konsolideeritud aastaaruannet, leiab seadusega jagada lubatud kasumi konsolideeritud näitajate alusel (st arvestatakse ka tütarettevõtete näitajaid).

(1) Erandiks on aktsiaseltsid, kui juhatusele on antud õigus teha aktsionäridele ettemakseid eeldatava kasumi arvel kuni pooleni sellisest summast, mida võib aktsionäride vahel jaotada. Sellisel juhul peab juhatusel olema nõukogu vastavasisuline nõusolek ning ettemaksete tegemine tuleb fikseerida põhikirjas.

Allikas: SEB Foorum

Autor: Taivo Paju, ajakirjanik