Kuidas saaks hakata optimistiks?

Kui paljusid peale suhtekorraldajate ja pressiesindajate paneb sulge haarama tõdemus, et midagi on hästi? Ja miks rääkida vaid ajakirjandusest – isegi kohvilaua taga tüürib vestlus suure­ma tõenäosusega kriitika suunas.

Tegu on justkui inimsuhtluse loodusseadusega: ka väike mure on suurem kui keskmine rõõm ning pälvib seetõttu enam tähelepanu. Muidugi on erandeid, nagu massiivseks kasvatatud müüt Eesti suurest IT-tiigrist, millest alles nüüd on hakatud ääri-veeri lahti murdma.Haridusest rääkides tähendab negatiivsuse suhteline massiivsus seda, et olemasoleva asemel keskendutakse puuduvale. Rikkuste tõdemise ja väljatoomise asemel surkimist meie vaesuses. Kusjuures tuleb tunnistada, et enamasti põhjusega – lasteaednike palkadele, tõmbekeskuste mõjul surevatele maakoolidele jpm säärasele lihtsalt peab tähelepanu pöörama, et diskussiooni elus hoida. Siiski saavad otsese või kaudse ebaausalt üldistava kriitika osaliseks pahatihti hoopis need, kes seda sugugi ei vääri.Kunagi olevat üks kolleeg sõnanud, et selliseid žanre nagu virin ja hala pole olemas, kuid tuleb tunnistada, et kirjutades on raske manada silme ette midagi sellist, mis on nii hästi, et selle juures puuduvad täiesti pahaendelised „aga”-d.

Just negatiivne näib tähtis

Isegi keel tundub andvat kiiduväärset kirjeldades vähem võimalusi enda väljendamiseks kui kriitikat tehes. Kiidusõnad näivad lääged ja jõuetud ning eestlase suust ongi kiitust raske välja pigistada. Siinne mentaliteet, et kui pole halvasti, on hästi, on viljakas pinnas kultuuridevahelisele vääritimõistmiseleMark Twain kirjutas 19. sajandi lõpus, et inimene, kes enne 48. eluaas­tat on pessimist, teab liiga palju (ja liiga vähe, kui on pärast seda vanust veel optimist).Kas pessimismi leviku võib liigitada tänapäeva haridussüsteemi (kahtlase väärtusega) töövõitude hulka? Sellise tõlgenduse ümberlükkamiseks piisab 1930. aastate ajalehtede kätte­võt­mi­sest. Vähemalt vaikivale ajastule eelnevad Õpetajate Lehed on paksult täis kõikide kriitikat kõikide aadressil.Väga võimalik, et kogu see teemapüstitus on kaldu – tööl, puhkehetkel ja ajakirjanduses käsitletavad teemad ei peakski ehk jagunema positiivseks ja negatiivseks, vaid tähtsaks ja tähtsusetuks, päevakajaliseks ning päeva­kajatuks. Kuid mida teha siis, kui päevakajaline ja tähtis ongi negatiivne? Või pigem vastupidi – negatiivne on juba eelduslikult tähtis ja päevakajaline (see ei kehti vaid ajakirjanduses) ning positiivsed teemad peavad oma elujõudu ja õigsust tõestama hakkama.See on ebaaus võistlus, sest uudis selle kohta, kuidas Estonia kontserdi­saalist kadus minutiks elekter (triviaalne, vähetähtis, kuid siiski „uudis”) on ligitõmbavam ja kergemini käsitletav kui info noore Eesti pianisti võidust. Kui paljud väljaspool kitsast erialaringi teavad, et Eesti pianist Daniil Gretšnev sai paar nädalat tagasi His­paanias suurel konkursil esimese preemia ja kuldmedali? Seda kajastati ajalehtede (loe: ühe ajalehe!) veergudel praktiliselt olematul pinnal.

Pingutada tähelepanu

Sama on haridusteemadega. Oleta­des hetkeks, et koolide pingeread on hea ja informatiivne teave, kujutlegem, et Tallinna reaalkool kukub edetabelis kolmkümmend kohta ning teda asendab matemaatika riigieksami liidripositsioonil Kapa-Kohila kool. Kumb on parem jututeema või artiklimaterjal, kas reaalkooli kukkumine või „see teine”? Siiski mitte „see teine”.Nüüd põhiküsimus: kuidas jõuda optimistlikust pessimismist („asjad on halvasti, lähevad veel halvemini”) pessimistliku optimismini („midagi on juba hästi, läheb paremaks ja see väärib isegi tähelepanu”)? Tuleb pingutada oma mõistust, treenida neid väikeseid halle ajurakke, mis tavatingimustes kipuvad andma klikke pigem „peksvale pedagoogile”.On see võimalik? Võib-olla. On see lihtne? Kindlasti mitte.

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes .

Autor: Lemmi Kann, Argo Kerb