Võõra värbamise valu ja vaev

Hästi, kui oskustöölisi Eestisse tuua ei soovita või ei taheta seda teemat vahetult enne valimisi arutada, siis kõrgharidusega talentide Eestisse toomine võiks küll aktuaalne olla. President ütleb projekti “Talendid koju” koduleheküljel: “Teeme koos Eesti suuremaks”. Soovitan mõtet laiendada – mitte ainult Eesti kodakondsusega talentidele, vaid kõigile, kes soovivad siin töötada. Selleks tuleks välismaalaste seaduse toimimine üle vaadata. Ettevõtjad peaksid olema kindlad, et saavad arenguplaanide rakendamiseks ilma meeletu bürokraatiata välismaiseid eksperte kaasata. Ekspert ei peaks tõendama, et ta ei ole kaamel.

Täna peab näiteks välismaine ekspert esitama elamisloa taotluse oma asukoha Eesti välisesindusse. Taoline lahendus toimib riikides, kus Eestil on välisesindus. Paljudes riikides seda ei ole ja pöörduda tuleb regioonis paiknevasse esindusse. Infot selle kohta, kuhu täpsemalt tuleb pöörduda, pole ei välisministeeriumi ega politsei- ja piirivalveameti kodulehekülgedel. Lisaks tähendab vajadus pöörduda kuhugi kolmandasse riiki seda, et taotlejal on vajalik sellesse riiki sisenemiseks omakorda taotleda viisat. Milleks selline bürokraatia, jääb arusaamatuks.

Välisesinduses ei tehta isiku taotlusega mitte midagi muud, kui see võetakse vastu ja saadetakse Tallinnasse politsei- ja piirivalveameti migratsioonibüroosse. Inimlik oleks võimaldada Eestis legaalselt viibival isikul esitada taotlus Eestis. Nt kui ta on tulnud viisa alusel tööintervjuule ja saanud siin positiivse vastuse.

Oletame, et ekspert on lõpuks aru saanud, kuhu ta oma elamisloa taotluse peab viima, ta on ära käinud ka esinduses ja algab menetlus. Edasi sõltub ühe ametniku otsusest, kas ta kvalifitseerub eksperdiks või mitte, kusjuures puuduvad selle otsustamiseks ametkondlikud üheselt mõistetavad juhised. Nt arvavad mõned ametnikud, et kuna Eestis koolitatakse IT spetsialiste piisavalt, siis ei saa üldse väita, et neid puudu on, ja välismaalane pole rohkem ekspert kui Eestis otse koolipingist tulnu. Viimase osas peaks ettevõtja lihtsalt täiendkoolitusi korraldama, ja olekski meil „kodumaine“ ekspert valmis.

Ka pole ametkonnad valmis arutama ettevõtja värbamisplaane ühtse tervikuna. Kui ettevõtja on kujundanud arenguplaani, määratlenud töökohad, kuhu soovib leida töötajaid, oleks ju hea, kui selle „värbamisprogrammi“ vaataksid üle migratsiooniametnikud. Bürokraatiat vähendaks seegi, kui ühte ettevõttesse palgatavate ekspertide taotlused läheks ühe menetleja kätte. Praegu tuleb iga kord erineva menetleja juures alustada nullist. Ka ei ole adekvaatset regulatsiooni ettevõtte siseste töötajate ümberpaigutamiste osas.

IT-sektor kaebleb kvalifitseeritud tööjõu puudumise üle. Valitsus räägib vajadusest arendada Eestis teadmistepõhist majandust, ent seadustes puudub regulatsioon, mis lihtsustaks nt IT-spetsialistide värbamist. See on näiteks olemas isegi Lätis. Saksamaa rakendab edukalt nn IT- Greencardi - kõrgharidusega IT-spetsialistid, kes on saanud Saksa ettevõttelt oma erialale vastava tööpakkumise, saavad töötamiseks taotleda elamisluba lihtsustatud korras. Lisaks võib Saksamaa ülikoolis kraadi kaitsnu jääda veel aastaks veel Saksamaale elama, et leida erialane töökoht. Teeme Eestis samamoodi!

 

Autor: Lemmi Kann, Silja Elunurm