Müügimaks - maksa seda, ei tea mida

Näib, uuriti põhjalikult, kuidas tuleks õigusakti vastu võtta ning siis tehti kõik vastupidi.

Tallinna linnavalitsus üllatas eelmisel aastal teatega, et 2010. aasta eelarve tulubaasi kujundamise abinõuna kehtestatakse Tallinnas müügimaks, täiendavaid eelarvevahendeid loodab linn saada 150 miljonit krooni. 17. septembril andiski Tallinna linnavolikogu vastava määruse. Määrus jõustus 1. jaanuaril ning müügimaksu hakatakse koguma 1. juulist.Kuna linnal on ilmsed finantsprobleemid ja põhiseadus kehtestab kohalike omavalitsuste finantsautonoomia, siis näibki esmapilgul, et linn on põhjendatud vajadusest lähtuvalt kehtestanud kohaliku maksu ning andnud, erinevalt riigikogust käibemaksu tõstmisel, kõigile puudutatud ettevõtjatele mõistliku aja õigusliku olustiku muutumisega seonduvate ettevalmistuste tegemiseks.Täna ei ole selge, mida määrusega peale hakata. Päriselus sulgus linnavõim oma kabinetti ning sepitses kiiruga ja salaja segase maksumääruse. Maksukohustuslaste ringi ei ole tänaseni selgeks vaieldud.Kuna maksubaasi teadmata ei saa prognoosida laekuvate maksude suurust, võib arvata, et linna finantsteenistuse avaldatud maksutulu prognoos ei rajane adekvaatsele analüüsile, vaid on suvaliselt valitud ja enam-vähem sobiv number.Maksutulu prognoosi arvutuskäiku ei ole minule teadaolevalt ka avaldatud. Ilma adekvaatse maksutulu prognoosita ei saa teada, kuidas soodustab maksumäärus eelarvetasakaalu. Ja määruse kasulikke mõjusid teadmata ei saa omakorda hinnata seda, kas maksuga kaasnev põhiõiguste riive on proportsionaalne.Õigusloome ei ole ega peagi olema lihtne, ent igal diskussioonil on oma aeg. Märgitagu, et maksuõigussuhte elementaarsete osiste tõsisem analüüs toimub Tallinna praktikas alles maksumääruse jõustumise ja selle rakendamise vahele jääval ajal. Traditsiooniliselt jäetakse õigusakti jõustumise ja selle rakendamise vahele teatav ajavahemik selleks, et kõigile puudutatud isikutele jääks mõistlik aeg muutunud õigusliku olustikuga kohanemiseks. Sellest väärtuslikust ajast on linnavõim kasutanud ära umbes poole, et selgitada, millise sisuga õigusaktiga maha saadi.Tekib küsimus, et kui määruse andja ise ei oska oma õigusakti tõlgendada, siis kuidas saab seda eeldada neilt, keda maks puudutab. Kui maksuõigusakt on vastu võetud, siis selleks hetkeks peab olema selge, mis maksu objekt, kes on maksukohustuslased ja ka see, millised on maksuvabastused ja -soodustused.Praegu pole paljudel ettevõtjatel selgust, kas nad peavad või ei pea hakkama müügimaksu tasuma. Kütusemüüjate osas on oma teadmatust tunnistanud avalikult ka linn. Osal ettevõtjaist on müügikohti üle Eesti, mistõttu tuleks maksude ülekandmiseks tarbijale lahku lüüa Tallinna ja ülejäänud Eesti arve- ning raamatupidamine.Kui ettevõtjal peaks lasuma kohustus kooskõlastada hindu tururegulaatoriga, siis 1. juuliks seda enam teha ei jõuaks.Loomulikult tuleb arvestada ka kulusid õigusabile, mida ettevõtjad on sunnitud kandma õigusliku olustiku selgitamiseks. Isegi kui maksumäärus oleks lõppastmes kasulik, on selle kehtestamise viis olnud selgelt kahjulik. Paralleeli võib tuua ka sügisel 2009 jõustunud Tallinna kaevetööde korra muudatustega, kus esmalt ehmatati ettevõtjad kaameks absurdse kohutusega paigata isegi kõige väiksemate kaevetööde korral lõhutud asfalt vähemalt 10 meetri ulatuses ning seejärel hakati jõupositsioonilt pidama läbirääkimisi nende reeglite leevendamiseks ja tegelike mõjude hindamiseks. Nii hangitud ettevõtjate leplikkust oli vaja selleks, et tegelikkuses puudub linnal üldse õigus selliste kaevetingimuste kehtestamiseks.Tallinna linna õigusloomes puudub avatus, vastutus, tõhusus ja läbipaistvus ehk eiratakse head õigusloome tava, mis võib olla aluseks määruse kohaldamata jätmiseks ja sellega ettevõtjatele põhjustatud kahju hüvitamiseks.

Töös on Eesti Maksumaksjate Liidu ja Kaupmeeste Liidu avaldusi toetav dokument hea õigusloome tava järgimise osas.

Autor: Lemmi Kann, Paul Keres