Kui töörõõm kustub

Üha suuremat rolli hakkab mängima see, kuidas asjad ettevõttes toimivad, millised on omavahelised suhted, milline on meeskond ning kas tööl tahetakse olla.

“Vastasel korral olen organisatsiooni juhina ühel hetkel fakti ees, et mul on küll meeskond, kuid puudub tahe organisatsiooni kasuks mõelda,” ütleb praegu Põhja politseiprefektuuris konsultandina töötav Kalda.

Organisatsioonikultuuris on tema sõnul oluline see, mida juht ise väärtustab, millest ta inimesena huvitub ja hoolib. Kui meeskonnas käib äge võimuvõitlus ning juht ei saa aru selle mõjust töötajale ja organisatsioonikäitumisele, on ülekaalus halvad või ükskõiksed emotsioonid. Sellist olukorda ei päästa ka see, kui juht käib televisioonis esinemas või ostab reklaamideks suurt lehepinda. Ega ka see, kui juht jaanalinnuna pead liiva alla peites leiab, et lahkunud töötajad olidki ülearused ning küllap ta uued saab.

Emotsioonid loevad

“Kui me tänases infoühiskonnas tarbime emotsioone väljaspool tööd, siis samasugune suund kehtib ka organisatsioonis,” kinnitab Vilve Kalda. “Arvan, et tarkadel ja loovatel inimestel on rohkem valikuid. On täiesti kindel, et valiku tegemisel on olulised meeskonnas valitsevad emotsioonid ja juhi isiksus.”

Aga milline tööandja võiks tänapäeval rahulduda mõtlemist vältivate, loovuseta inimestega?

Ilmselt pole temaatika olulisus kõikide Eesti tööandjateni veel jõudnud. Ometi pole personalijuhtimise, organisatsioonikultuuri ja ettevõtte põhiväärtuste valdkond enam täiesti tundmata maa, nagu see oli 1991. aastal.

Toona töötas Tartu Riikliku Ülikooli juristiharidusega Vilve Kalda kadunud Rein Kaarepere Tartu Kommertspangas juristina. Panka saabusid muu välismaa korrespondentsi seas kirjad adressaadile “personnel manager”.

“Pangas töötajad said aru, et see on personalijuht, aga keegi ei teadnud, mida see tähendab,” meenutab Kalda, kellele Kaarepere tegi viimaks ettepaneku asuda valdkonnaga tegelema. Sulle see sobib, oli Kaarepere talle öelnud.

Eesti organisatsioonides tegutsesid siis veel kaadriosakonna juhatajad. Nende tööülesanded piirdusid pelgalt inimeste tööle ja töölt lahti vormistamisega, samuti tööraamatute haldamise ning puhkuse arvestamisega.

Just Kaarepere oli see, kes hakkas väärtustama personalijuhi ametit ja nõudma sellelt juhtimisele kasu. Ta küsis küsimusi – milline on mõõdetav väärtus, mida personalijuht loob? Kuidas mõjub personalijuhi tegevus tavatöötajale?

Loe artiklit täispikkuses äriajakirjast Saldo.