Eesti aruandlustava on üles ehitatud põhimõttel, kus konsolideeritud finantsaruanded on küll konsolideeriva üksuse ametlikeks finantsaruanneteks, kuid konsolideeriv üksus peab seejuures esitama konsolideerimata finantsaruanded konsolideeritud finantsaruannete lisa(de)na, kirjutavad BDO Eesti spetsialistid Sulev Luiga ja Ele Eding.
Ametlike finantsaruannetena tuleb seejuures mõista raamatupidamisaruandeid, mille põhjal on õigustatud teha otsuseid nagu jagamiskõlbuliku dividendi suurus, netovara piisavus, hüvitiste või dotatsioonide suurus, finantseerimistingimuste täitmine/mittetäitmine jmt. Konsolideerivate üksuste puhul on sedakaudu võimalikud erinevad valikud finantsnäitajate interpreteerimisel – konsolideeritud finantsnäitajad (ja muu informatsioon) versus konsolideerimata finantsnäitajad (ja muu informatsioon). Hindamis- ja otsustusaluste ühtlustamiseks on seadusandluses tihtipeale fikseeritud millest lähtuda, kuid iseküsimuseks on seejuures, kas ja kuivõrd seadusesätted ka tegelikult toetavad laiemalt valitud põhikäsitlusviisi (konsolideeritud või konsolideerimata finantsaruanded).
Seotud lood
Raamatupidamiseta ei saa tegutseda ükski ettevõte ega mittetulundusühing ning kuna paljudel ettevõtjatel puuduvad vastavad teadmised, on enamasti mõistlik see teenusena sisse osta. Mida peaks raamatupidamisteenuse tellimisel silmas pidama ning milliseid vigu kiputakse sel teemal tegema, räägib enam kui 25-aastase kogemusega raamatupidamisbüroo Vesiir OÜ asutaja ja juht Enno Lepvalts.