Ületöötamine: õpi ütlema õigel hetkel „ei“

Kui sa ennast tööl kehtestada ei oska, lastes laduda selga aina enam tööülesandeid, mida kella vaatamata täita püüad, kuigi oled kokkuvarisemise äärel, siis ühel hetkel võivad kolleegide asemel su ümber olla haigla heledad seinad. Sind tabavad terviseprobleemid võivad lõppeda kauase töövõimetuse või hilisema osalise töövõimega.

See tõdemus on graafilisele disainerile Piretile (52) nüüd selgemast selgem. Tal on olnud aega mõelda päevale, mil tal keset tööpäeva seinad silme ees lainetama hakkasid ja ta kokku kukkus. Appi rutanud kolleegid kutsusid kohe kiirabi, aga mõte insuldist tema enda pähe ei jõudnud. Ägedate peavalude ja kehva enesetundega tööl oli ta justkui harjunud. Kuigi olukord muutus üsna talumatuks, kui keegi tema valdkonna kolleegidest taas puudus ja töökorraldus väga lonkas. Piret rabas siis ka puuduja eest, närvid pingul nagu hõõgniidid, sest töö pidi kindlaks kellaajaks valmima, et mitte kliendile hilinemistrahvi maksta.

Piret oli teadlik töise ülepinge terviseriskidest ja ohumärkidest, aga ise ta neid ei märganud, kuigi peavalud olid sagenenud ja tööstressist tingitud unetus vaevanud teda juba paar aastat. Ta oli tööpingega leppinud. Ka sellega, et otsene ülemus ei otsinudki haigestunud töötajale asendajat.

Lisandunud ülesannete vastu Piret protestida kartis. Äkki lastakse lahti? Tema eas, kus samaväärset tööd leida pole lihtne, aga maksta tuleb nii eluasemelaenu kui autoliisingut.

Haigus muutis Pireti, kes on nüüd osalise töövõimega, hoiakuid. „Ei tasu elu põletada. Kuni 35. eluaastani võisin olla 24 tundi jutti tööl, aga kõike ei pea jõudma teha, liiatigi teiste eest,“ leiab ta, tunnistades, et tahtis olla vastutulelik. Mõistmata, et tema püüdlikkust ja abivalmidust kasutati ära. Üks kolleeg oli talle otsesõnu öelnud, et teised sõidavad temast teerulliga üle. „Ma ei saanud sellest toona aru. Tundsin vastutust ja soovisin, et ettevõttel läheks hästi.“

Kauase töökogemusega personalijuhi Ulvi Parksepa sõnutsi peaksid sarnased juhtumid kindlasti jõudma personalijuhini. „Need ka jõuavad, kinnitan oma kogemusest. Kahjuks põlevad läbi usinad töötajad, kes tahavadki tööl palju teha ja kellele juhid annavad suure töökoormuse, tavaliselt küll mitte paha pärast.“ Kollektiivis on võimekas inimene, kes ei taha, suuda või oska lisatööst keelduda. Ta mõistab töötajat, kes tahab olla eeskujulik ja tubli, arvates, et lisaülesandest loobumine on märk, justkui ta väga tubli ei ole. „Sellega kaasneb hirm, et äkki mind viiakse üle teisele tööle või kaotan hoopis töökoha. Ületöötamise staadiumis võivad hirmud võimenduda,“ rõhutab Parksepp.

Tema sõnutsi peaksid personali- ja üksusejuhid oma töötajatel silma peal hoidma, sest läbipõlemismärgid on nähtavad, kui vähegi vaadata osatakse. Peaks ka jälgima, kas tööülesanded on jaotatud vastavalt inimeste võimetele ja võimalikult võrdselt. „Teeme igal nädalal töötajatega lühikesi neljasilma-vestlusi, et selgitada murekohti. Meie ülesanne on märgata, kui kellegi töökoormus on liiga suureks läinud. Hoidma peaks inimestega head ja avatud suhtlust ning suhet, et nad julgeksid oma probleemidest rääkida ja lisatööst keelduda, kui on põhjust. Ega peaks kartma negatiivseid tagajärgi.“

TalTechi ja Sileesia Ülikooli psühholoogiaprofessor Mare Teichmann nendib, et kui töötaja on tagasihoidlik, siis juhid võivadki talle delegeerida liiga palju tööd, kuni ühel hetkel ta lihtsalt ei jaksa, aga inimesel tuleks õppida ütlema „ei“.

„Kui töökeskkonna psühhosotsiaalseid ohutegureid oleks mõõdetud, siis oleksid Pireti juhtumist psühhosotsiaalsed faktorid välja tulnud, aga hetkel ei saa öelda, et tal tekkis tööpinge tõttu insult.“

Töökeskkonna psühhosotsiaalseid ohutegureid saab mõõta teaduspõhise testi abil. „Riskianalüüsi tegemisel soovitan psühhosotsiaalsete ohutegurite väljaselgitamiseks ja hindamiseks 60 küsimusest koosnevat OPSTI testi, mis ongi loodud selleks, et selgitada välja seaduses loetletud psühhosotsiaalsed ohutegurid,“ sõnab prof Teichmann, nimetades, et elektrooniline OPSTI test on nii eesti, inglise kui vene keeles ja automaatse tagasisidega – tulemused saadetakse meilile. Testi leiad SIIT.

Selle aasta 1. jaanuarist jõustus Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatus, mille §9 lg1 toob välja psühhosotsiaalsed ohutegurid, milleks on: „õnnetus- või vägivallaohuga töö, ebavõrdne kohtlemine, kiusamine ja ahistamine tööl, töötaja võimetele mittevastav töö, pikaajaline töötamine üksinda ja monotoonne töö ning muud juhtimise, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist, sealhulgas põhjustada tööstressi.“

Samas ütleb §9 lg2, et „tööandja peab psühhosotsiaalsest ohutegurist tuleneva tervisekahjustuse ennetamiseks rakendama abinõusid, sealhulgas kohandama töökorralduse ja töökoha töötajale sobivaks, optimeerima töötaja töökoormust, võimaldama töötajale tööpäeva või töövahetuse jooksul tööaja hulka arvatavaid vaheaegu ning parandama ettevõtte psühhosotsiaalset keskkonda.

Allikas: tooelu.ee