Tagatise nõudmine maksuvõlglastelt

Juba aastaid võitleb Eesti maksuhaldur varifirmadega ja nende tankistidest juhatuse liikmetega. Äriregistris on kümnete kaupa isikuid, kes on rohkem kui mitmekümne äriühingu juhatuse liikmed, kuid ise reaalselt äritegevusega ei tegele. Küll aga tegutsevad aktiivselt nende juhitavad äriühingud. Selliseid variühinguid kasutatakse massiliselt maksupettuste toime panemiseks. Tankistidest juhatuse liikmeid karistada pole erilist mõtet, sest vangistus on neile tihti pigem boonus kui karistus ja rahalist karistust määrata pole mõtet, sest neil puudub vara. Küll aga tasub Eesti seadusandja mõelda selle võimaluse peale, mida kasutab Slovakkia maksuhaldur ja mis nüüd on ka Euroopa Liidu kohtu poolt aktsepteeritud Nimetatud meetmed ei piira ettevõtlusvabadust ega riku võrdse kohtlemise põhimõtet[1].

Nimelt on Slovakkia käibemaksuseaduses säte, mille alusel saab maksuhaldur isiku käibemaksukohustuslaseks registreerimisel nõuda temalt tagatise maksmist, kui maksukohustuslase juhatuse liige või osanik on olnud eelnevalt sellise äriühingu omanik või juhatuse liige, mis on läinud lõpetamisele maksuvõlaga vähemalt 1000 eurot. Oluline on, et võlg on tekkinud sellel ajal, kui see isik vastutas äriühingu juhtimise eest.[2]

Seaduses sätestatud tagatise nõue on kehtestatud käibemaksudirektiivi artikli 273 alusel, et tõkestada maksupettusi ja maksustamise vältimist. Käibemaksudirektiivi artikli 273 esimene lõik sätestab:

Liikmesriigid võivad maksukohustuslaste riigisiseste ja liikmesriikidevaheliste tehingute võrdse kohtlemise põhimõtet järgides kehtestada käibemaksu nõuetekohaseks kogumiseks ning maksudest kõrvalehoidumise ärahoidmiseks vajalikuks peetavaid muid kohustusi, tingimusel et sellised kohustused ei too liikmesriikidevahelises kaubanduses kaasa formaalsusi piiriületamisel.

Euroopa Liidu kohtusse saadeti eelotsuse taotlus, kus maksumaksja vaidles tagatise määramisele vastu põhjendusega, et määratud tagatis on tema käibega võrreldes niivõrd ebaproportsionaalne, et riivab tema ettevõtlusvabadust. Tagatis osutub seega tagasiulatuvaks karistuseks, mis põhineb varem aset leidnud asjaoludel. Tagatise määramisega rikutakse muuhulgas ka ne bis in idem põhimõtet (korduva karistamise keeld sama asja eest).

Eelotsusetaotluse saatnud siseriiklik kohus toob eelkõige esile, et Slovakkia seadusandja kehtestatud süsteem toob kaasa maksukohustuslaste erineva kohtlemise. Kui isik ei täida käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustust, võib teda karistada kuni 20 000 euroga. Kui ta täidab seda kohustust, peab ta teatud asjaoludel andma maksutagatise, mille summa jääb vahemikku 1000–500 000 eurot. Eelotsuse taotluse saatnud kohus märgib veel, et taotlejate suhtes, kellel on muud võlad peale maksuvõlgade, tagatise andmise kohustus ei kehti. Kohus rõhutab ühtlasi, et arvestades tagatise summa võimalikku suurust võrreldes asjaomase äriühingu finantssuutlikkusega, võib küsida, ega tagatis ei kujuta endast kaudset maksuõiguslikku sanktsiooni Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tähenduses.

Lähtuvalt sellest soovis eelotsuse taotluse saatnud kohus teada, kas tagatise nõudmine maksukohustuslaselt sellistel asjaoludel on kooskõlas käibemaksudirektiivi artikli 273 eesmärgiga (pettustevastase võitlusega käibemaksu valdkonnas)?

Euroopa Kohus on varem selgitanud, et väljaspool käibemaksudirektiivi artiklis 273 sätestatud piire ei ole selles sättes täpsustatud tingimusi ega kohustusi, mida liikmesriigid võivad ette näha pettuste vastu võitlemiseks. Seega jäetakse riikidele kaalutlusruumi meetmete osas, millega soovitakse oma territooriumil täies ulatuses käibemaksu kogumise ja maksupettuste vastu võitlemise eesmärke saavutada[3]. Meetmed, mida liikmesriigid maksu täpse kogumise ja maksudest kõrvalehoidumise vältimise tagamiseks võivad artikli 273 kohaselt võtta, ei tohi aga minna kaugemale sellest, mis on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks, ega seada kahtluse alla käibemaksu neutraalsust[4].

Võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. Eri olukordi iseloomustavad asjaolud ja olukordade võimalik sarnasus tuleb kindlaks teha ning neile tuleb anda hinnang, pidades eelkõige silmas asjasse puutuvate õigusnormide eset ja eesmärki, kusjuures tuleb arvesse võtta vastava valdkonna põhimõtteid ja eesmärke[5].

Analüüsi tulemusel jõudis Euroopa Liidu kohus otsusele, et võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole vastuolus, kui maksuhaldur nõuab uuelt maksukohustuslaselt tema käibemaksukohustuslasena registreerimisel tagatise andmist põhjusel, et tal on seos teise juriidilise isikuga, kellel on maksuvõlg.

[1] C-534/16

[2] C-534/16

[3] Maya Marinova C-576/15 punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika.

[4] Nidera Handelscompagnie C-85/09, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika ning Maya Marinova C-576/15, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika.

[5] Arcelor Atlantique ja Lorraine jt C-127/07, punktid 23 ja 26 ning RPO C-390/15, punktid 41 ja 42.

Autor: Tõnis Elling, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht