Kuidas määrata seotud isikute vaheliste laenude turuintressi?

Kehtivas koalitsioonilepingus märgitakse, et täiendava tähelepanu alla võetakse ema- ja tütarettevõtete vahelised tehingud ning kohustatakse iga kuu deklareerima seotud osapooltele antud ja neilt saadud laenud ning hoiused koos intresside ja tootlustega, et hõlbustada maksuhalduri kontrolli kasumi Eestist väljaviimise üle.

Sõltumata sellest, millal ja millises vormis selline täiendav deklareerimiskohustus kehtestatakse, on üsna kindel, et sellised tehingud võetakse maksuhalduri poolt lähiajal täiendava tähelepanu alla. On ju aastaid räägitud sellest, et paljud rahvusvahelised kontsernid viivad Eestist kasumi (vaba raha) välja laenude vormis.

Kindlasti ei ole otstarbekas ja majanduslikult kasulik suhtuda laenuintresside määramisse kergekäeliselt. Maksuhalduril on õigus tehingute maksustamist, sealhulgas laenuintresse, tagasiulatuvalt korrigeerida 3 aastat ning tahtluse korral 5 aastat.

Mis maksustamisele kuulub?

Seotud osapoolte vahelise laenuintressi turuväärtusele mittevastavuse korral kuulub maksustamisele rakendatud intressi ja turutingimustele vastava intressi vahe. Ehk summa, mille ettevõte oleks tuluna saanud, kui intress oleks vastanud turutingimustele.

Millised laenud on riskantsed ja kuidas leida nende turuintress?

Esmalt on oluline märkida, et turuintressi nõue kehtib vaid seotud isikute vahel antud laenudele. Seotud isikute mõiste sätestab Eesti õiguses tulumaksuseadus (edaspidi TuMS) § 8.

Turuhinnale peavad vastama antud laenud, eelkõige neile rakendatav intressimäär. Ning seda isegi olukorras, kus osapooltel puudub kohustus koostada siirdehinna dokumentatsioon. Sellisel juhul on maksuhalduril õigus nõuda andmeid konkreetsete tehingute kohta, mille turuväärtusele vastavat hinnastamist peab maksuhaldur vajalikuks kontrollida.

Eesti ettevõtetest peaksid käesolevas artiklis analüüsitud valdkonnale erilist tähelepanu, lisaks rahvusvahelistesse kontsernidesse kuuluvatele äriühingutele, pöörama ka kodumaised kontsernid, kelle tavapärane äritegevus kätkeb endas ka kontsernisiseseid laene. Seda eriti maksuhalduri kõrgendatud huvi tõttu, mis valdava enamuse ettevõtete lõppenud majandusaasta ja sellega seonduvalt esitatav aruanne võib kaasa tuua.

Kas terve laen võib olla maksustatav?

Enne turuintressi määrama asumist, tuleks esmalt mõelda sellele, kas väljaantud laen võib olla maksuhalduri poolt täies ulatuses käsitletav kasumi väljaviimisena ning kuuluks maksustamisele täies ulatuses. Õnneks on selles osas Eestis mõnevõrra kohtupraktikat ning Riigikohus on märkinud, et: “üldjuhul tuleb eeldada, et mistahes investeeringu tegemine (kaasa arvatud laenu andmine) on ettevõtlusega seotud, kui sellelt on eeldatavasti võimalik saada tulu ning laenu andmine vastab sedalaadi tehingu tavapärastele tingimustele. Samuti tuleb arvestada ka laenu andja ja saaja omavahelisi suhteid (seotus osaluse või juhtimise kaudu, varasem või tulevikus kavandatav koostöö jms). Oluline võib olla arvestada ka laenu andja võimalikke alternatiive investeerimisel ning laenu saaja alternatiivseid võimalusi laenu saamisel. Hindamaks laenu vastavust tavapärastele tingimustele, tuleb eelkõige tähelepanu pöörata laenu tagasimakse tähtajale ja laenusaaja võimele saadud laenu tagasi maksta. Tagasimaksmise tõenäosuse seisukohast on oluline analüüsida laenusaaja olemasolevat ja kavandatavat äritegevust, tema äriplaani või muud majandustegevusega seonduvat informatsiooni. Tulumaksuga maksustamine TuMS § 52 lg 2 p 1 alusel on õigustatud eelkõige siis, kui laenulepingu tingimustest ja laenu kasutamisest nähtub, et laenu ei kavatseta tagasi maksta või see osutub ilmselgelt võimatuks. Laen võib osutuda laenuandja ettevõtlusega mitteseotud väljamakseks näiteks juhul, kui laenusaaja tegevus raha kasutamisel viitab ilmselgelt tagasimaksmise võimatusele. Ettevõtlusega mitteseotusele võib viidata laenu andmine ebamõistlikult pikaks ajaks, ebamõistlik tagasimakse graafik, tagasimakse tähtaja korduv pikendamine või laenusumma korduv suurendamine. Hinnates laenusaaja suutlikkust laenu tagasi maksta on oluline arvestada ka tagatise olemasolu.”

Selleks, et laen jääks laenuks ning ei oleks käsitletav kas kasumi väljaviimisena või näiteks omakapitali investeeringuna, tuleks seega esmalt analüüsida selle tehingu kõiki majanduslikke tingimusi. Kui tehingu kõik majanduslikud tingimused viitavad laenule, mitte aga kasumi jaotamisele, tuleks järgnevalt määrata selle turuintress (kui tegemist on seotud iskule antud laenuga).

Õige laenuintressi leidmine

Nii OECD kui ka Maksu- ja Tolliamet soovitavad laenuintresside turuväärtuse kindlaksmääramiseks rakendada võrreldava hinna meetodi, mille sisuks on seotud osapoolte vahelise tehingu hinna võrdlemine mitteseotud osapoolte vahelise tehingu hinnaga.

Selleks, et siirdehinna riski maandada, peab seotud osapoolte vaheline intressimäär vastama turutingimustele. Turutingimustes kohaldatavat intressimäära on võimalik kindlaks teha nii Eesti Panga, Euroopa Keskpanga kui ka muude andmebaaside ja riiklike keskpankade poolt esitatud teabe alusel. Kasutatavad andmebaasid peavad olema usaldusväärsed ning maksuhalduril peab olema võimalik turuhinna määramisel aluseks võetud algandmeid kontrollida ehk teha nende alusel omapoolne analüüs.

Laenuintressi turuväärtuse määramisel on peamiseks küsimuseks see, et milliste tehingutega seda võrrelda. Kas võrrelda pangalaenudega või näiteks tagamata võlakirjadega? Või kas äkki võib tegemist olla ka deposiidiga sarnase tehinguga? Intressimäärad pangalaenude, võlakirjade ja deposiitide osas on aga küllaltki erinevad.

Õigete võrreldavate tehingute leidmine eeldab põhjalikku analüüsi, mille käigus analüüsitakse järgmiste tingimuste mõju laenule: makromajanduslik olukord, tööstusharu mõju (nt Porteri 5 jõu mudeli alusel), ettevõtte enda tugevused (nt SWOT analüüsi põhjal), finantsnäitajad, mille käigus määratakse muuhulgas ka krediidireiting või antakse analoogne hinnang (krediidireitingu puudumisel kasutatakse sageli ka Altman Z skoori mudelit), lepingutingimusi, jne.

Sellise analüüsi tulemusel jõutakse välja selleni, kas tegemist on pigem laenuga, mis on sarnasem tagamata võlakirjale, pangalaenule või hoopis deposiidile. Üldreeglina on senior laenud (ehk sisuliselt tagatud laenud) sarnased pigem pangalaenudele ning junior laenud (ehk sisuliselt tagamata ja riskantsemad laenud) sarnased pigem tagamata võlakirjadele.

Senior laenude puhul võetakse seega aluseks pangalaenude intressid, mida vajadusel korrigeeritakse. Seejuures on oluline, et võimaluse korral lähtutaks laenusaaja asukohariigi pangalaenude intressidest, mitte aga laenuandja asukohariigi pangalaenude intressidest. Selles osas tuleks mõnevõrra kritiseerida nn Sirowa (Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 3-12-103, 15. märts 2013) kaasust, kus Eesti ühingust Läti ühingule antud laenu turutingimuste määramiseks kasutati Eesti Panga statistikat, jättes aga arvesse võtmata asjaolu, et emaettevõte, kellele laen anti, ei asunud Eestis ning seetõttu oleks ehk sobilikum olnud rakendada hoopis Läti statistikat. Kuna ringkonnakohtu otsust pooled edasi ei kaevanud, siis Riigikohtu seisukoht antud küsimuses on teadmata.

Junior laenude puhul võetakse tavapäraselt aluseks tagamata võlakirjade intressid, mida vajadusel korrigeeritakse. Info emiteeritud võlakirjade ja intresside kohta ning ka prospektid on kättesaadavad sageli internetiotsingute kaudu.

Kontsernikonto

Üsna mitmetes rahvusvahelistes kontsernides on kasutusel kontsernikonto, mille kaudu suunatakse seotud ettevõtete vabad rahalised vahendid kontserni ühiskasutusse. Tavapäraselt on emaettevõttel otsustusõigus, kelle tegevust nimetatud kontolt finantseeritakse ning ettevõtted, kes oma vabad vahendid nimetatud kontole suunavad, kajastavad seda tihti kui deposiidil hoiustatud raha.

Tehingu tegelik sisu on sageli aga midagi muud. Lisaks sellele, et deposiidil hoiustatud raha, mida deposiidi iseloomust tulenevalt peaks saama iga hetkel tagasi küsida, kiire tagasisaamine on raskendatud, kui mitte võimatu, kiputakse nii – öelda deposiiti järjepidevalt pikendama.

Nii on esmapilgul tavapärane deposiidil hoiustamine täpsemal analüüsil ümberkvalifitseeritav seotud ettevõttele antud laenuks, mis aga tehingu väära kvalifitseerimise tõttu ei ole turuväärtusele vastavalt hinnastatud ning toob ettevõttele kaasa siirdehinnast tuleneva maksuriski.

Seetõttu võib kontsernikonto kasutamine küll tunduda lihtne ja suhteliselt kiire võimalus äritegevuse finantseerimiseks, kuid kontsernikonto kaudu toimuvate tehingute puhul on maksuõiguslikult eksistentsiaalse tähtsusega tehingu tegelikule sisule vastav kvalifitseerimine.

Olukorras, kus pooled on tehingu klassifitseerinud õigesti, vastavalt tegelikule sisule, ning rakendavad ka turutingimustele vastavat intressi, ei ole tõenäoline, et maksuhaldur võiks, tuginedes siirdehinna regulatsioonile, hakata maksuotsust väljastama. Seevastu on aga hulk tütarettevõtteid ja filiaale, kes kontsernikonto deposiidi varjus on tegelikkuses emaettevõttele andnud pikaajalisi laene, kuid rakendanud deposiidi intressi ning kannavad seeläbi siirdehindade regulatsiooni valest kohaldamisest tulenevat maksuriski.

Eriti ilmekalt tõuseb kontsernikontol deposiidina hoiustatud vabade vahendite vale kvalifitseerimine esile olukorras, kus tütarettevõte või filiaal, mis on oma vaba raha suunanud kontsernikontole deposiiti, peab oma äritegevuse jätkamiseks võtma ise laenu kommertspankadest. Sellises olukorras on äriühingul keeruline maksuhaldurit deposiidi olemasolus veenda. Seetõttu on äriühingute jaoks oluline jälgida, et tehingu sisu vastab ka tehingule antud vormile.

Võttes eelneva kokku, on seega ääretult oluline määrata seotud isikule antud laenude puhul turuintress õigesti. Turuintressi vale määramine võib tuua kaasa küllaltki suure maksuriski. Olgu maksuriski ilmestamiseks siinkohal toodud järgmine näide. Oletame, et Eesti ühing andis oma Lätis asuvale seotud isikule laenu 10 miljonit eurot ning intressimääraks oli 1% aastas. Kui analüüsi tulemusel selgub, et intressimääraks oleks pidanud olema 6% aastas, on Eesti ühingul jäänud igaaastaselt saamata 5%, ehk 500 000 eurot. Viimase 3 aasta jooksul on seega saamata jäänud tulu 1 500 000 eurot, mis kuuluks maksustamisele tulumaksuga. Lisaks tasumisele kuuluvale tulumaksule, määratakse ka intress 0,06% päevas (ehk ca 21,9% aastas) ning sellelt intressilt tuleb ka täiendavalt veel tulumaksu tasuda.

Lähemalt räägib Marko Saag samal teemal 29. oktoobril Tallinnas toimuval seminaril Maksuluup: ema- ja tütarettevõtete vahelised laenud. Viimased vabad kohad!

 

 

 

[1] Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 3-12-103, 15. märts 2013.

Autor: Marko Saag, advokaadibüroo ATTELA vandeadvokaat