Energiakontsernide lahutamine on vajalik

Pärast II maailmasõda kuni 1980. aastani oli enamik Euroopa energiakontserne riigi omandis olevad rahvuslikud vertikaalselt integreeritud energia tootmise, edastamise ja müügi monopoolsed ettevõtted. Energiasektor on viimane liberaliseeritavatest tööstusharudest Euroopas ja selle peamiseks põhjuseks on see, et energiatööstust on peetud riigi oluliseks majandusliku ja poliitilise sõltumatuse tagajaks.

1957. aastal loodud Euroopa Majandusühenduses seati eesmärgiks luua kogu Euroopas inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumine. Algselt välistati energiasektor ühisturu kontekstist, kuid varsti leiti, et just energia on võtmetegur Euroopa ühise siseturu loomisel. on vaja reguleeritud äris tegutsevad võrguettevõtjad eraldada konkurentsi tingimustes tegutsevatest tootjatest ja müüjatest selleks, et võrguettevõtjad ei kohtleks nendega samasse kontserni mittekuuluvaid teisi tootjaid ja müüjaid kehvemini kui enda kontserni tootjaid ja müüjaid. See omakorda sisendab turuosalistesse usaldust ja võimaldab lihtsamini uute müüjate ja tootjate turule sisenemist ning konkurentsi tugevnemist, mis võib avaldada positiivset mõju energia hindadele ning tarbijate teeninduskvaliteedile. aitab selline energiaettevõtete lahutamine ära hoida reguleeritud elektri tootja ja müüja tegevuse ristsubsideerimise võrgutasude arvel, mis vastasel juhul võiks moonutada hindu viisil, et uued tootjad ega müüjad ei suuda turule tulla. saavad võrguettevõtjad siis, kui nende huvid on energia tootja ja müüja huvidest piisavalt eraldatud, keskenduda üksnes oma põhitegevusele – võrguteenuste osutamisele.raamatupidamises, seda nimetatakse raamatupidamislikuks eraldamiseks ja sellega tagatakse läbipaistvus. Eestis kehtib nendele elektri- ja gaasiettevõtjatele, kelle võrguga on ühendatud vähem kui 100 000 tarbijat, just selline tegevuste eraldamise nõue., mis tähendab seda, et vertikaalselt integreeritud kontsernides kindlustatakse võrguettevõtjate iseseisvus, eraldi organisatsioon, sõltumatu otsuste tegemise süsteem, juhtkonna sõltumatus, õigus iseseisvalt otsustada võrgu investeeringute üle ja konfidentsiaalse informatsiooni hoidmine., mille käigus moodustatakse sama kontserni sees eraldi võrguettevõtlusega tegelev äriühing. mis tähendab seda, et tootja/müüja peab täielikult või osaliselt loobuma osalusest võrguettevõtjas.

Olulisi eeldusi Euroopa-sisese elektri- ja gaasituru tekkeks on mitmeid. Üks olulisemaid tegureid on ka Eestis aktuaalne teema - seniste vertikaalselt integreeritud energiamonopolide lahutamine viisil, et võrguettevõtjad oleksid piisaval määral eraldatud energia tootmisest ja müügist.Sellist energiaettevõtte ümberkujundamist on vaja mitmel põhjusel.Esiteks

Teiseks

Kolmandaks

Viise, kuidas võrguettevõtjaid tootjatest ja müüjatest eraldada, on mitmeid. Kõige tagasihoidlikum moodus on tegevuste, tulude ja kulude eraldi kajastamine

Veidi rangem viis on võrguettevõtja ja tootja/müüja funktsionaalne lahutamine

Järgmine võimalus on viia läbi võrguettevõtjate ja energia tootjate/müüjate juriidiline eraldamine

Selline juriidiline eraldamine viidi aastal 2004 läbi ka Eesti Energia kontsernis, kui moodustati eraldi OÜ Jaotusvõrk (tänane Eesti Energia Jaotusvõrk OÜ) ja OÜ Põhivõrk (täna AS Elering) ning 2006. aastal Eesti Gaasi kontsernis, kui moodustati eraldi võrguettevõtja AS EG Võrguteenus.Kõige radikaalsem energiamonopolide lahutamise viis on aga omandiline eraldamine,

Selline nõue, eraldada põhivõrgud energia tootmisest ja müügist, seati peale pikki vaidluseid Euroopa Nõukogu ja Parlamendi elektri siseturu direktiivis 72/2009/EÜ ja gaasi siseturu direktiivis 73/2009/EÜ. Jaotusvõrkude kohustuslikku omandilist eraldamist direktiivid ette ei näe, kuid mõnedki Euroopa riigid peavad selle vajalikkuse ja läbiviimise osas tuliseid vaidlusi.Eesti Energia kontsernist eraldati omandiliselt direktiivi nõuetest tulenevalt põhivõrguettevõtja AS Elering 2009. aastal, samasisulise muudatuse ees seisab nüüd koalitsioonilepinguski mainitud gaasi põhivõrgu omandiline eraldamine ASst Eesti Gaas ning ühe võimalusena on mainitud seda, et ASst Elering saab ka gaasi põhivõrguettevõtja ja süsteemihaldur. Omandilise eraldamise mooduseid on mitmeid, kuid lõppeesmärgina peab olema saavutatud olukord, kus energia tootja/müüja ei oma otsustavat sõnaõigust võrguettevõtja juhtimise ja majandamise üle ja vastupidi, et võrguettevõtja ei kontrolli häälteenamusega energia müüjat ega tootjat.

Autor: Lemmi Kann, Moonika Kukke