Ettekirjutus ja sunniraha– mida teada ja teha

Kohustuste mittetäitmise ehk korrarikkumise või isegi selle ohu korral võib avalik võim teha ettekirjutuse ning hoiatada sunniraha määramise eest. Praktikas tõusetub üllatavalt tihti aga küsimus, mida teha, kui ettekirjutusega nõus ei ole ja miks pelgalt ettekirjutuse vaidlustamisest ei piisa?

Tavapäraselt sisaldub ettekirjutuses ka sunniraha hoiatus. Nagu nimigi ütleb, on tegemist summaga, mida ettekirjutuse adressaat peab tasuma, kui ta ettekirjutust tähtaegselt ei täida. Sunniraha määra sätestab eriseadus või kui ei sätesta, on sunniraha igakordseks ülemmääraks 9600 eurot. Oluline on aga teada, et sunniraha võib määrata korduvalt, nii kaua, kuni ettekirjutuse adressaat oma kohustuse täidab. Ettekirjutuse hilisem täitmine ei tähenda võimalust nõuda sunniraha uuesti tagasi.

Ettekirjutus on üks haldusakti liike. Seega, kui ettekirjutuse adressaat leiab, et ettekirjutus on mingil põhjusel vastuolus seadusega, saab seda vaidlustada nii nagu muidki haldusakte, esitades 30 päeva jooksul ettekirjutuse teatavaks tegemisest vaide haldusorganile endale või kaebuse halduskohtusse. Oluline on aga mõista, et ettekirjutuse vaidlustamisest ei piisa – ka vaide või kaebuse esitamise korral on ettekirjutus kehtiv, kuniks haldusorgan ise või halduskohus seda kehtetuks pole tunnistanud. Seega, kuniks ettekirjutus kehtib, on võimalik selle tähtaegse täitmata jätmise korral adressaadile määrata sunniraha, sh korduvalt. Seejuures isegi kui ettekirjutus osutub hiljem õigusvastaseks, ei too see automaatselt kaasa sunniraha määramise õigusvastasust ja võimalust seda tagasi saada.

Tõsi, sunniraha rakendades teeb haldusorgan kaalutlusotsuse ehk peab järgima ka proportsionaalsuse põhimõtet. Seega, ehkki teoorias võiks haldusorgan ettekirjutuse täitmata jätmise korral määrata korduvalt kas või iga kord sunniraha selle ülemmääras, ei saa ta siiski jätta kõrvale konkreetse juhtumi asjaolusid, sh rikkumise raskust jne. Sunniraha rakendamise, sh selle suuruse põhjendusi tuleb haldusorganilt eraldi küsida. Samas ei tasu haldusorgani heatahtlikkusele ja sunniraha väiksusele siiski lootma jääda.

Eelnevast ei tohiks teha järeldust, et ettekirjutuse vaidlustamisel puudub mõte. Vastupidi – see on ainuke võimalus enda õigusi kaitsta, kui leiate, et ettekirjutus on seadusvastane. Samas, nagu öeldud, vaidlustamine ainuüksi enne (kohtu)vaidluse lõppu ei vabasta ettekirjutuse tähtaegsest täitmisest. Ainus lahendus siin on kas haldusorganilt endalt või halduskohtult esialgse õiguskaitse korras taotleda ettekirjutuse kehtivuse peatamist ning sunniraha määramise keelamist. Halduskohtule peab põhistama selleks esialgse õiguskaitse vajaduse – näiteks, et ettekirjutuse täitmine on sedavõrd koormav, et tekkivat kahju on hiljem raske tagasi pöörata.

Kokkuvõtteks – kui avalik võim on Teile või Teie ühingule pannud ettekirjutusega mõnesuguse kohustuse, tuleb arvestada, et kuniks kohus või haldusorgan ise pole ettekirjutuse kehtivust peatanud, tuleb seda täita. Vastasel juhul võib ettekirjutuse tähtaegse täitmata jätmise korral määrata sunniraha, sh korduvalt. Paljudele tuleb üllatusena, et ainuüksi ettekirjutusele 30 päeva jooksul vaide või kaebuse esitamisest ei piisa, et vastutusest vabaneda. Arvestades, et n-ö eelduslik igakordse sunniraha ülemmäär on 9600 eurot, võib ettekirjutuse täitmata jätmine kujuneda üllatuslikult vägagi kulukaks mureks.