Tööandja roll ja vastutus täitemenetluses

Töötasu arestitakse arestimisaktis määratud ulatuses. Arestimisaktis märgib kohtutäitur, et töötajale jäetakse iga kuu alles kuupalga alammäära suurune summa. Samuti märgib kohtutäitur talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluva summa.[1]

Küll aga võib erandjuhul miinimumtöötasu saava töötaja sissetulekust osa kinni pidada siis, kui talle kuuluvast muust varast nõude rahuldamiseks ei piisa. Sellisel juhul peab tööandja lisaks arestimisaktile lähtuma ka seadusest tulenevatest piirangutest (TMS § 130-136), mille eesmärk on tagada võlgnikule nii enda kui tema ülalpeetavate ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid.

Miinimumpalka saavale töötajale peab pärast maksude maha arvamist igal juhul kätte jääma Statistikaameti avaldatud arvestuslik elatusmiinimum (2018. a 207,23 eurot). Kui võlgnikul on ülalpeetavaid, suureneb mittearestitav summa 1/3 võrra palga alammäärast kuus iga ülalpeetava kohta (2018. a 166,67 eurot). Ülejäänud summalt võib kinni pidada sõltumata täitemenetluste arvust ühes kuus kuni 20%.[2] Kui töötaja sissetulek jääb alla elatusmiinimumi, ei saa sellest midagi kinni pidada. Küll aga näeb seadus ette erandeid elatisnõude puhuks – selle täitmiseks saab arestida kuni pool töötaja sissetulekust, mis ei ületa palga alammäära. Juhul kui elatisnõude täitmiseks arestitav summa jääb alla poole palga alammäärast, võib arestida kuni 1/3 võlgniku sissetulekust.[3]

Kuni 10.06.2018. a. kehtinud täitemenetluse redaktsiooni § 132 lg 1² oli oma sõnastuses lakoonilisem, sätestades, et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti käesoleva paragrahvi (TMS § 132) lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri.

Praegu kehtivas redaktsioonis on seadusandja normi täpsustanud. Seega hetkel kehtiva seaduse sõnastuse kohaselt kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib sõltumata võlgniku suhtes läbiviidavate täitemenetluste arvust arestida ühes kuus kuni 20 protsenti sissetulekust, mis ei ole suurem kui käesoleva paragrahvi (TMS § 132) lõikes 1 nimetatud sissetulek, millest on maha arvatud Statistikaameti avaldatud arvestuslik elatusmiinimum.

Muudatuse eesmärgiks oli seadusandja selgituste kohaselt õigusselguse suurendamine. Seadusandja on selgitanud, et täitemenetluse seadustiku § 132 lg 1² lubab täituril arestida võlgniku alampalga (ja sellest väiksema) suurusega sissetulekust kuni 20% kuus, kui võlgniku muust varast ei piisa võlausaldaja nõuete rahuldamiseks. Seejuures tuleb kõigepealt lahutada alampalgast maha arvestuslik elatusmiinimum ja alles seejärel saab leida 20%, mis võib võlgnikult ära võtta (näide: võlgniku sissetulek on 500 eurot, arvestuslik elatusmiinimum on 2017. aasta kohta Statistikaameti arvutatuna 207,23 eurot. Valem oleks (500-207,23)x20%=58,55 eurot). Nii on võlgnik sunnitud jätkuvalt panustama võlausaldaja nõuete rahuldamisse, kuid tema panustamise määr on kehtiva õigusega võrreldes oluliselt väiksem ning kindlasti on isikule tagatud arvestusliku elatusmiinimumi suurune sissetuleku säilitamine. Seda regulatsiooni ei kohaldata elatisvõlgnikele, sest nende jaoks kehtib TMS § 132 lg 1¹.

Eraldi on rõhutatud, et 20% saab võlgnikult ära võtta ainult ühe korra kalendrikuus sõltumata sellest, mitut täitemenetlust võlgniku suhtes läbi viiakse. Seadusandja on välja toonud, et varasemalt kehtinud normi alusel on osad täiturid toiminud nõnda, et mitme võlanõude olemasolul on võetud võlgniku alampalga suurusest sissetulekust ära mitu korda 20% kuniks võlgnikule on kätte jäänud 140 eurot. Seadusandja on märkinud, et sellist sissetuleku vähendamist ei saa kindlasti pidada õigeks ja see tuleks seaduse tekstis selgelt välistada.

Siinkohal on asjakohane täiendavalt märkida, et seaduses on ka reguleeritud sissenõude pööramine varjatud sissetulekule – olukorras, kus töötaja palub oma töötasu kanda kolmanda isiku kontole, loetakse töötasu hoolimata kokkuleppest jätkuvalt võlgniku omaks ning selle pealt tuleb samuti teha vastavaid kinnipidamisi. Vastavat põhimõtet on kinnitanud ka Riigikohus.

Oluline on ka silmas pidada, et arestimise piirang TMS §-de 132 ja 133 tähenduses on ühekordne, st sõltumata võimalusest, et võlgnikul on mitu sissetulekuallikat ja üks sissetulek kantakse ühele kontole ja teine teisele kontole või makstakse välja sularahas, jäetakse siiski arestimata üks summa ühe kuu palga alammäära ulatuses. Tööandja kohustuseks ei ole aga kindlasti uurida, ega töötaja ei tööta veel mõne tööandja juures. Tööandja peab arestimisakti täitma lähtudes aktis endas ja talle juba teadaolevast teabest.

Kui kohtutäiturile ei ole teada võlgniku ülalpeetavate olemasolu või võlgniku sissetulekuallikad, on võlgnikul õigus esitada kohtutäiturile asjakohane avaldus, mille alusel tühistab kohtutäitur kolme tööpäeva jooksul konto arestimise ulatuses, mis tagab võlgnikule arestimisele mittekuuluva sissetuleku. Seadus ei näe tööandjale ette õigust arestimisakti vaidlustada.

Kohtutäituril on õigus pöörduda täitemenetluseks vajaliku suulise ja kirjaliku teabe saamiseks kolmanda isiku poole (sh võlgniku elu- või asukoht ning kontaktandmed), kui on alust arvata, et kolmas isik neid teab. Kohtutäitur võib tööandjalt nõuda vajalikke andmeid võlgniku tasunõude ja muude hüvede kohta.

Seega lasub tööandjal kohustus võlgniku kohta kohtutäiturile andmeid esitada üksnes kohtutäituri nõudel ning üksnes sellise teabe kohta, mis on tööandjale kättesaadav. Tööandjal ei ole täiendavat kohustust uurida, mitu ülalpeetavat töötajal on. Kui tööandja ei tea võlgniku ülalpeetavate arvu, ei ole tal võimalik seda arestimisakti täitmisel arvestada. Sellise teabe edastamise kohustus on seadusest tulenevalt võlgnikul endal. Töötaja peab ise aktiivselt täitemenetluses osalema, tagamaks endale mittearestitava summa nõuetekohast arvutamist.

Kohtutäituri esitatud arestimisakt on tööandjale täitmiseks kohustuslik.

Kohtutäitur teeb sunniraha määramise hoiatuse, kui kolmas isik, kellele on esitatud arestimisakt, keeldub seda täitmast või ei täida nõuetekohaselt. Need kolmandad isikud võivad olla nii tööandjad, kui ka muude lepingute teised pooled või ka lepinguväliste võlasuhetega võlgnikuga seotud isikud.

Täitemenetluses kehtib prioriteedipõhimõte, mis tähendab, et mitme arestimisakti puhul rahuldatakse nõudeid alati saabumise järjekorras. Erandiks on lapse elatisnõude alusel koostatud arestimisakt – sõltumata saabumise hetkest loetakse see alati esimesena saabunuks. Pärast seadusega lubatud ulatuses kinnipidamist üle jääv sissetuleku osa jääb töötaja kätte tema enda elementaarsete vajaduste katmiseks ega tohi minna teise arestimisakti täitmiseks.

Kokkuvõttes peegeldab kogu kirjeldatu täitemenetluse üldist iseloomu ja eesmärki –pärast kohtuotsust ei tohi enam keegi hinnata, kas see on õige või vale, õiglane või ebaõiglane. See oleks lubamatu sekkumine õigusemõistmisse. Sellepärast nimetatakse täitemenetlust formaliseeritud menetluseks, kus kohtutäitur täidab vaid täitedokumendis nimetatud nõuet. Seaduses on püütud leida võlgniku ja võlausaldaja vastanduvate huvide vahel õiglane tasakaal ja seaduse mõtte järgi peab võlgnik olema täitemenetluses hoolas ja aktiivne ehk kui miinimumpalgaline töötaja leiab, et arestimisakt ei vasta seadusele, peab töötaja ise sekkuma, mitte tööandja.

[1] TMS § 133 lg 1.

[2] TMS § 133 lg 1²-1³.

[3] TMS § 133 lg 1¹.