Käibemaksusüsteemi kiirparandus

Käsitluse ühtlustamiseks luuakse erikord, mille sisuks on, et varude toimetamist lähtekohariigist (EL) sihtkohariigis (EL) asuvasse lattu eelnevalt teadaolevale kliendile ei võrdsustata enam ühendusesisese käibega, mistõttu ühendusesisene nullmääraga käive ja ühendusesisene maksustatav soetamine toimub alles siis, kui klient võtab kauba laost välja. Kui klient ei ole võtnud kaupa laost välja 12 kuu jooksul pärast lähetamist, siis tekib tarnijal sihtliikmesriigis soetamine, v.a. teatud erandjuhtudel (näiteks on müümata laovarud saadetud tagasi lähteliikmesriiki). Tarnijal ei tohi olla sihtkohaliikmesriigis püsivat tegevuskohta käibemaksudirektiivi mõttes, ostja isik peab olema müüjale teada ja ostjale peab olema omistatud käibemaksunumber juba lähetamisel. Kui kõik tingimused on täidetud, langeb ära vajadus registreerida müüja käibemaksukohustuslaseks igas liikmesriigis, kuhu ta oma nõudmiseni kaubavaru paigutab.

Käibemaksukomitee on 15. mail avalikustatud töödokumendis² hinnanud tüüpolukordi, millal nõudmiseni laovarud loovad tarnijale lao asukohariigis püsiva tegevuskoha ja millal mitte (kui püsiv tegevuskoht tekib, siis ei ole võimalik erikorda kohaldada).

Maksuhaldurid hakkavad kaupade liikumise üle kontrolli teostama nõudmiseni laovarude registri kaudu, mida peavad hakkama pidama nii kaupade tarnijad kui ka tarne saajad. Sätestatakse andmete koosseis, mida on vaja tarnijal ja kauba saajal vaja registreerida ja talletada³.

Lisaks peab tarnija ühendusesisese käibe aruandes näitama ära tarne saajad, kellele nõudmiseni laovaru müüakse.

Täiendatakse direktiivi uue erisättega (art 36a), et ühtlustada käsitlust, millist käivet saab müügiahelas pidada nullmääraga maksustatavaks ühendusesiseseks käibeks aheltehingu korral, mille osalised on müüja – edasimüüjast vahendaja – klient, ja millist mitte. Aheltehingu all tuleb mõista sama kauba järjestikuseid müüke, mille korral toimub vaid üksainus ühendusesisene vedu kahe liikmesriigi vahel, kusjuures müüja ja vahendaja peavad olema registreeritud käibemaksukohustuslased, et antud erisätet kasutada.

Vedu seostatakse üldreeglina müüja ja vahendaja vahelise käibega, kui vahendaja on registreeritud käibemaksukohustuslasena muus liikmesriigis kui kauba lähteliikmesriik, seega on müüja jaoks tegemist nullmääralise ühendusesisese käibega. Erandina, kui vahendaja on kauba lähteliikmesriigis registreeritud käibemaksukohustuslasena ja andnud numbrist teada tarnijale, siis seostatakse vedu edasimüüjast vahendaja ja kliendi vahelise käibega, ja see käive saab nullmäära.

Muudetakse direktiivi art-t 138, et kehtestada sisuline tingimus, mille kohaselt ühendusesisesele käibele saab müüja õiguse kohaldada nullmäära vaid juhul, kui ostja on registreeritud käibemaksukohustuslasena (muus liikmesriigis kui lähteliikmesriik). Praegu on tegemist vormilise nõudega, mis toimib praktikas samas siiski nagu sisuline tingimus, sest deklareerimine ei ole võimalik ilma kehtiva numbrita.

Kui ostja on küll registreeritud käibemaksukohustuslasena, kuid müüja ei ole ühendusesisest käivet nõuetekohaselt deklareerinud ühendusesisese käibe aruandes, siis välistatakse nullmäära kohaldamise õigus (see on üldreegel, erandid võimalikud).