Hooajatöölised meilt ja mujalt

Mitmes sektoris, nagu põllumajanduses, turismis, toitlustuses ja ehituses, kasvab suvel tööde maht hüppeliselt ja nii ka vajadus lisatööjõu järele.

Töötukassa tööotsijate ja tööandjate teenuste juhi Livia Laasi sõnul on tavapärane, et tööandjad otsivad suveks suurt hulka lühiajalisi töötajaid. Sel juhul on nad ikka soovitanud tööandjail tulla maakondlikule töömessile. „Töömessidele tulevad ka tööotsijad, kes ei pruugi aktiivselt portaalide kaudu tööd otsida ega ole ka töötuna arvel. Samuti saab töötukassa kutsuda alaealisi tööotsijaid messile, kus on osalemas tööandjad, kellele sobivad ka alaealised töötajad, kelle tööaja ja ülesannete suhtes kehtivad piirangud,“ selgitas Laas.

Kui tööandjal on vaja korraga värvata rohkem inimesi, siis saab töötukassa abiga korraldada värbamispäevi, mis võivad toimuda töötukassa ruumides, aga ideaaljuhul tööandja juures. „Värbamispäeva tööandja juures korraldades on tööandjal võimalik tutvustada potentsiaalsele töötajale töökeskkonda ja -ülesandeid ning end sobiva tööandjana näidata,“ sõnas Laas, julgustades ühtlasi tööandjaid töötukassa poole pöörduma, sest kõik pakutavad teenused on tööandjatele tasuta.

Laas rõhutas, et praeguses tööjõupuuduses peaksid tööandjad olema paindlikud ja mõtlema laiemalt, millist töötajat nad vajavad. „Meil on tööturul palju sihtgruppe, kes ei saa töötada tavapäraselt kaheksa tundi, kuid on võimelised töötama näiteks viis tundi. Kui tööandja tuleb meie juurde sooviga leida töötajaid, siis me vaatame, milline on ametikoha profiil, ning toetame sobivate oskustega töötajate leidmist. Kui tööandja on valmis tööle võtma vähenenud töövõimega inimest või alaealist töötajat, saavad töötukassa konsultandid tutvustada toetusmeetmeid, mis nende sihtgruppide töölevõtmist soodustavad,“ rääkis Laas. Ta tõi näiteks alaealise töötamise toetuse, tööruumide kohandamise vähenenud töövõimega töötajale ja abivahendite soetamise võimaluse.

Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) esitati möödunud aastal ligikaudu 22 000 lühiajalise töötamise registreerimise taotlust ning neist rahuldati 19 820. Sellel aastal prognoosib PPA taotluste arvu suurenemist. „Sel aastal prognoosime taotluste arvuks ligikaudu 30 000. Kõige enam soovib Eestisse tööle tulla inimesi Ukrainast, Moldovast, Valgevenest, Gruusiast ja Venemaalt,“ rääkis PPA identiteedi ja staatuste büroo nõunik-ekspert Liis Valk. Ta rõhutas, et otsuste arv ei võrdu inimeste arvuga. Kui inimene töötab mitmes kohas, siis on igal tööandjal vaja töötaja uuesti PPA-s registreerida ning seetõttu võib ühe inimese kohta olla mitu registreeringut.

„Kõige rohkem töötajaid tuleb välismaalt ehitussektorisse ja töötlevasse tööstusesse. Hooajatöös on esikohal põllumajandus. Võõrtöölised tulevad tööle esmajoones Tallinna ja Harjumaale ning Lõuna-Eestisse, kus peamisteks töödeks on maasika- ja kurgikorjamine,“ selgitas Valk.

Lühiajalise töötamise üks alaliike on hooajatöö, mil nõudlus tööjõu järele on hooaja tõttu märkimisväärselt suurem kui muul ajal. Lühiajaline Eestis töötamine hooajatöötajana on lubatud kuni 270 päeva 365 järjestikuse päeva jooksul.

„Lühiajaliselt võib välismaalane Eestisse tööle tulla igasuguse töö jaoks, kui tööandja on täitnud seadusega ette nähtud eeldused. Üks peamistest tingimustest on palk: töötasu peab olema võrdne Eesti keskmise palgaga. Hooajatöö puhul palgakriteeriumi ei ole, kuid klassifitseeritud on valdkonnad, kuhu välismaalt tulnud töötaja tohib tööle asuda,“ lisas PPA nõunik-ekspert Valk.

Enamik võõrtööjõudu palkavaid tööandjaid on seaduskuulekad ning välismaalt tulnud töötaja võib asuda rahuliku südamega Eestis tööle, sest tal on taskus tööleping, tema siinviibimine on registreeritud ning tööohutus tagatud.

Paraku on tööturul ka tööandjaid, kes seadustele vilistavad. Eesti Ehitusettevõtjate Liidu juhatuse esimees Raivo Rand selgitas võõrtööjõuga seotud probleeme ehitussektoris: „Tullakse turistiviisaga ja hakatakse siin hoopis tööle. Tööandja maksab ümbrikupalka ega täida miinimumpalga kriteeriumi. Ka see on tavaline, et peatöövõtja täidab palgakriteeriumi või maksab töötajale rohkemgi, kui nõutud, kuid vahendusfirma võtab sellelt töötasult ebaseaduslikult vaheltkasu.“ Ta tõi näite, kus töötajale maksti vahendusfirma kaudu 18 eurot tunnis, kuid hiljem selgus, et töötajale tasuti sellest palgarahast vaid 4 eurot tunnis.

Võõrtööjõuga seoses ongi enim probleeme üles kerkinud ehitussektoris, kus võrreldes teiste valdkondadega töötab enim võõrtöölisi. Vahel ei tea Eestis ehitussplatsile tööle sattunud ehitusmees ka ise, kelle alluvuses ta töötab. Tööinspektsiooni juhtiv tööinspektor Eneken Hiire, kes inspekteerib ka ehitusplatse, tunnistas, et mõnikord on neil väga raske välja selgitada, kelle alluvuses võõrtööline töötab. „Siia lähetatud töötajate registreerimine töötajate registris ei ole vajalik ja kui tööandja ei registreeri oma töötajaid PPAs, siis meil ei olegi nende töötajate kohta andmeid. See on nulliring, sest meie ei tea, kelle töötajad nad on, ja tihti ei tea töötajad ka ise, kes on nende tegelik tööandja,“ selgitas Hiire.

Alluvussuhete väljaselgitamine nõuab mõnikord Sherlock Holmesi detektiivivaistu. „Kui alltöövõtja tuleb tööd tegema, siis peatöövõtja ei tea, kes on tema töötajad, kas nad saavad ametlikku töötasu, kas nad on nõuetekohaselt registreeritud. Ehitusobjektil on palju erinevaid töid ja mitmed tööd kestavad lühikest aega, inimesed vahetuvad objektil kiiresti. Tootmises on võõrtöölisi lihtsam jälgida, sest töötajad vajavad spetsiifilist väljaõpet ja töötavad pikema perioodi vältel,“ rääkis Rand.

Rand näeb probleemi lahendusena töötajate identifitseerimiskaardi juurutamist ehitussektoris. „Elektrooniline kaart, millel on inimese nimi ja pilt ning tööandja nimi, peaks olema kohustuslik ka Eesti ehitusmeestele, mitte ainult võõrtööjõule. Sellise kaardi abil on võimalik tuvastada, kas inimene töötab ametlikult, aga ka näiteks seda, kas ta on läbinud ohutusinstruktaaži. Kes seda läbinud ei ole, need objektile ei pääsegi,“ selgitas Rand kaardi toimimispõhimõtet.

Tööinspektsiooni peajurist Liis Naaber-Kalm rääkis, et maksu- ja tolliamet on alustanud töötajate elektroonilise identifitseerimiskaardi kasutuselevõtu analüüsi, kuid selle kohustuslikuks muutmine tööandjatele võtab aega vähemalt paar aastat. „Paljud suured ehitusettevõtted kasutavad juba sellist kaarti objektidel. Riigi tasandil selle kohustuslikuks muutmine sõltub poliitilisest valikutest, mis suunas tööturg edasi liigub,“ sõnas ta.

Tööinspektsiooni jõuab seoses võõrtöölistega kõige rohkem küsimusi töösuhete ja -tasu kohta. „Soovitakse teada, missugused õigused kohalduvad välismaalastele. Kahjuks tuntakse vähem huvi, kuidas tagada välismaalt tulnud töötajatele tööohutus,“ selgitas Naaber-Kalm tööinspektsioonist. Ta julgustab tööandjaid küsimuste või kahtluste korral tööinspektsiooni nõustajatega ühendust võtma, et vältida puudujääke või vigu oma tegevuses ja dokumentatsioonis. „Seaduse mittetundmine ei vabasta selle täitmisest. Tööinspektsiooni huvi on hoida tööturgu korras ja selleks on parim viis tööandjate nõustamine,“ rõhutas ta.

Naaber-Kalmu sõnul püüavad tööandjad tööohutuse pealt kokku hoida ning loodavad, et kontroll nendeni ei jõua. „Meil ei ole veel tugevalt juurdunud ohutuskultuuri. Meile tööle tulevate võõrtööliste kodumaa ohutuskultuur võib olla madalam kui Eestis, aga meie oma jällegi on madalam kui Soomes või Norras. Vähene ohutuskultuur ei puuduta ainult võõrtööjõudu, samu probleeme, mida näeme võõrtööliste puhul, näeme ka Eesti tööjõu puhul. Näiteks puuduvad töötajatel isikukaitsevahendid,“ selgitas Naaber-Kalm.

Tööinspektor Hiire sõnul peaksid tööandjad rohkem tähelepanu pöörama ka võõrtööjõu juhendamisele. „Probleemid ei ole ainult ehitussektoris. Ka põllumajandussektoris ja tootmises ei juhendata töötajaid piisavalt. Riigist, kust võõrtööjõud on pärit, ei pruugi taolist Eestis kasutatavat masinaparki olla ja inimene pole võibolla isegi kunagi näinud selliseid masinaid. Väljaõpe ja juhendamine on tööohutuse A ja O,“ rääkis Hiire.

On ka tööandjaid, kes võtavad tööohutust tutvustavale eestikeelsele juhendile võõrtöölise allkirja ning arvavad, et sellest piisab. „Kui eesti keelt mittevaldav inimene kirjutab alla eestikeelsele tööohutusjuhendile või juhendamine toimub suures grupis eesti keeles, siis ei saa seda pidada mõistlikuks ega korrektseks juhendamiseks,“ täpsustas Hiire.

Naaber-Kalm lisas, et oluline ei ole teha vahet kodumaisel tööjõul ja võõrtööjõul, vaid kõiki tuleb kohelda võrdselt: „Kolmandast riigist tulnud töötaja võib olla palju lojaalsem tööandjale ja kohusetundlikum, kuid teda tuleb ka väärtustada. Tööandja peab leidma aja, et teda juhendada, et ta saaks siit elusa ja tervena tagasi oma pere juurde minna.“

Alates kevadest peab tööinspektsioon eraldi välismaalaste tööõnnetuste statistikat. „Varem tööinspektsioon vahet ei teinud, kas tööõnnetus juhtus kohaliku inimesega või välismaalasega, aga suurenev võõrtööjõu hulk on tinginud vajaduse koguda seda statistikat eraldi,“ selgitas Naaber-Kalm.

Lühiajaline Eestis töötamine on lubatud kuni 365 päeva 455 järjestikuse päeva jooksul. Ehitusettevõtjate liidu juhatuse esimees Rand on seisukohal, et seda perioodi tuleks pikendada 730 päevani ehk kahe aastani. „Ehitusettevõtjate liidu ettepanek oli anda luba töötamiseks kaheks aastaks, sest siis tekiks inimesel kindlus oma töökoha suhtes. Kaheaastase töötamise puhul oleks liit valmis pakkuma tööandjatele tuge töötaja kvalifikatsiooni kontrollimisel ja viiks läbi ka esmase väljaõppe,“ selgitas ta. „Eestis on oma ehitustavad ja -võtted, mistõttu on kohapealne väljaõpe oluline. Mõnikord kulub väljaõppeks üks kuu, aga vahel ka kuni kaks kuud ning siis jääb reaalse töö tegemise aeg väga lühikeseks. Kui me teeme võõrtööjõu tulemise siia lihtsamaks ja lubame kauem töötada, siis on vähem survet illegaalseks töötamiseks,“ lisas Rand.

Võõrtöölised julgevad järjest enam pöörduda töövaidluskomisjoni. „Pöördumised on peamiselt seotud saamata jäänud töötasuga. Näiteks juhtumid, kus töötajale on lubatud osa töötasust maksta ametlikult ja osa ümbrikus ning ümbrikus makstava osa jätab tööandja tasumata. Samuti on juhtumeid, kus töötaja on kirjutanud alla eestikeelsele lepingule, saamata tegelikult aru, kui palju tööandja talle palka maksab ja kui palju sellest tuleb majutuse eest tasuda. On olnud ka nii, et tööandja tasub küll lepingus ettenähtud palga, kuid seejärel tuleb töötajal enamik sellest majutuskuludeks tasuda,“ rääkis Naaber-Kalm.

„Kui tööandja ja võõrtöölise vahel on sõlmitud kokkulepe, et tööandja tagab majutuse, siis peab see olema tagatud majutusasutuses, mitte telgis või soojakus. See piirang kehtib ainult hooajatöötajate kohta. Ülejäänud lühiajaliselt tööle võetud välismaalaste kohta sellist piirangut kehtestatud ei ole,“ rääkis Valk. „Põhjuseks on see, et hooajatöötajaid peetakse Euroopas ohustatud grupiks, keda võidakse ekspluateerida. Neile ei ole küll kehtestatud rangemat palgakriteeriumi, aga seatud on nõuded töölepingule ja majutusele,“ selgitas ta piirangu tagamaid.

„Võõrtööjõu registreerimata jätmine, töölepingute sõlmimata jätmine, töötasu täielik või osaline maksmata jätmine, majutamine ebasobivates tingimustel rõdul või keldris, infosulus hoidmine, töötaja sundimine tegema muud kui kokkulepitud tööd võib viia ühel hetkel olukorrani, kus räägime juba tööalasest ärakasutamisest inimkaubanduse võtmes. Kahjuks tuleb tõdeda, et ärakasutamisohtu on märgata ka võõrtööjõu puhul, mitte ainult kohaliku tööjõu puhul,“ rääkis tööinspektsiooni peajurist Naaber-Kalm. Ta lisas, et inimkaubandusega seotud teod on inimõigusi riivavad ning tegemist on kuritegudega, mis on Eestis sätestatud karistusseadustikus.

Vähendamaks ja ennetamaks töötajate tööalast ärakasutamist ning seeläbi langemist inimkaubanduse ohvriks, teevad mitmed asutused igapäevast koostööd.

PPA, tööinspektsioon ning maksu-ja tolliamet teevad koostööd reidide kavandamiseks ja läbiviimiseks. „Meie esmane huvi on reididel tuvastada tööandjad, kes võimaldavad lepinguta töötamist, kes ei registreeri nõuetekohaselt oma töötajaid. Seega on meie eesmärk tööandjad vastutusele võtta. Esmajärjekorras järgneb sanktsioon tööandjale ja mitte võõrtöölisele, sest toiming on tegemata tööandjal,“ selgitas Valk.

Ehitusettevõtjate liidu juhi sõnul võimaldab praegune trahvi tasumise kord rikkumisega vahele jäänud tööandjatel selle tasumisest kõrvale hiilida. „Trahv ei kutsu tegelikult korrale, sest ka trahvidest on võimalik kõrvale viilida – firma põhja lasta ja uus teha või trahvinõue kohtus vaidlustada. Ettevõtted, kes jätavad teadlikult maksud tasumata ja keda ei suudeta korrale kutsuda, annavad teistele otsekui signaali, et tehke nii ja teiega ei juhtu eriti midagi,“ selgitas Rand.

Naaber-Kalmu arvates sõltub trahvi motiveeriv mõju ettevõtte suurusest ja tema finantsvõimekusest trahvi tasuda: „Väiksematele ettevõtetele on rahaline trahv küllalt motiveeriv ning suuremad ettevõtted ei soovi trahvi saada, sest see võib olla riigihankel osalemist välistav asjaolu.“

Hiire sõnul peaksid Eesti tööandjaid põhjalikumalt kontrollima oma koostööpartnereid, kes lähetavad Eestisse võõrtöölisi või vahendavad renditööjõudu. „Kui välismaal asuva ettevõttega sõlmitakse leping, mille allkirjastab juhatuse liige, siis Eesti ettevõtja peaks kindlaks tegema, et see teine pool tõesti on see, kelle ta väidab enda olevat. Kui selgub, et teine pool on fiktiivne lepingupartner, siis kogu vastutus tööohutuse ja -tervishoiu eest langeb Eesti ettevõtjale,“ selgitas Hiire. Naaber-Kalmu sõnul on neil selliseid juhtumeid olnud, kus selgub, et ettevõtet, kellega on leping sõlmitud, tegelikkuses ei eksisteerigi. „Kõik lepingupartnerite omavahelised kokkulepped peavad olema tõendatavad,“ selgitas Naaber-Kalm.

Artikkel ilmus tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu.