Välisvärbamine ja riigihange ehitussektoris

Protsessi ei tohiks alustada seaduse lugemisest, vaid esmalt tuleks endale selgeks teha, mida on vaja, keda on vaja ja millises riigis viibib inimene, keda soovitakse värvata. Kui värvatav asub Euroopa Liidus või on selle kodanik, on nõuded hoopis teistsugused võrreldes olukorraga, kui värvatav asub kolmandas riigis. Kõigepealt tuleks kaardistada ettevõtte vajadused. Kui see on tehtud, siis tuleks hakata vaatama, millised õigusaktid ja nõuded välisvärbamisele kohalduvad. Kuigi välisvärbamine peaks olema üpris lihtne protsess, on seda reguleerivad õigusaktid kahjuks suhteliselt muutlikud ja selle kohta käiv info on killustatud ning tavainimesel on sellest esmapilgul raske aru saada.

Tegelikult ei ole see kõik aga nii keeruline, kui esialgu paistab. Alati võib pöörduda advokaadibüroo poole, kuid esmast infot on võimalik saada ka Politsei- ja Piirivalveameti kodulehelt ning samuti on olemas koduleht nimega workinestonia.ee, kus on väga põhjalikult selgitatud, kuidas täpselt välisvärbamine käib. Politsei- ja Piirivalveamet on sisse seadnud ka migratsiooninõustajad, kes on sel alal väga pädevad. Eespool nimetatud allikad sobivad hästi esmase info hankimiseks. Õigusaktidest reguleerib kolmandatest riikidest värbamist ennekõike välismaalaste seadus ja Euroopa Liidust värbamist Euroopa Liidu kodaniku seadus.

Oletame, et ehitusettevõtja on leidnud sobiva spetsialisti välismaalt, värbamine on õnnestunud ja aeg on töötaja tööle vormistada. Alustada tuleks sellest, et vaadata, kas värvatav on Euroopa Liidu kodanik või on ta pärit kolmandast riigist, näiteks Ukrainast, kust enamik ehitussektori värvatavaid praegu tuleb. Tuleb jälgida ka seda, kas tegemist on tippspetsialisti või oskustöölisega, sest nõuded neile on erinevad.

Kui värvatav on Euroopa Liidu kodanik, siis võib ta Eestis töötada kohe pärast saabumist kolme kuu jooksul. Kui ta oma elukoha ära registreerib, siis võib ta Eestis töötada viis aastat.

Kui värvatav on kolmandast riigist, tuleks kõigepealt teha selgeks vajadus, kas inimene peaks Eestis viibima pikemat aega, mis omakorda tähendab seda, et oleks tarvis taotleda elamisluba. Kui tööandja soovib töötajat lühemaks ajaks, siis võib töötaja töötada viisa alusel. Elamisloa taotlemine on mõnevõrra keerukam juba ainuüksi sellepärast, et sel juhul kehtib kvoot, mis aastal 2019 on ainult 1315 inimest. Viisa alusel töötamise puhul kvooti ei ole.

Kui ehitusettevõtja on otsustanud, kas ta soovib töötajat värvata viisa või elamisloa alusel, siis ehitusettevõtjate puhul tuleb töötaja lühiajaline töötamine registreerida enne viisa taotlemist. Seejärel tuleb taotleda viisa ja alles siis saab töötaja tööle asuda. Kui töötaja soovitakse riiki tuua elamisloa alusel, tuleb arvestada paljude lisateguritega. Ehitussektor eristub teistest sektoritest selle poolest, et kõik inimesed, keda soovitakse Eestisse värvata, peavad mahtuma selle 1315 inimese hulka, välja arvatud juhul, kui nad ei ole siin juba varem elamisloa alusel olnud.

Selle näite puhul eeldame, et töötaja ei ole Eestis elamisloa alusel varem viibinud. Sel juhul tuleks alustada sellest, et taotlus tuleks esitada novembris, muidu on järgmise aasta kvoot täis. Kui värvatav töötaja õnnestub kvoodi alla saada, tuleb arvestada kohustusega taotleda töötukassast nõusolek töötaja Eestis töötamiseks ja seejärel tuleb taotleda elamisluba. Kolmandast riigist pärit isikule tuleb maksta ka vähemalt Eesti keskmist brutopalka. Ehitussektori erandiks saab pidada olukorda, kus soovitakse värvata tippspetsialisti, kes ei lähe küll kvoodi alla, kuid kellele tuleb maksta vähemalt kahekordset Eesti keskmist brutopalka.

Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega on Eesti õigusaktid välisvärbamise puhul väga paindlikud, ainsaks erandiks on ehitussektor, kus on väga kindel kvoot, mida ületada ei tohi. Paindlikult suhtutakse Eesti seadustes välisvärbamise puhul uhtes näiteks iduettevõtetesse palgatavatesse töötajatesse, tippspetsialistidesse ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia spetsialistidesse, kes kvoodi alla ei lähe.

Välistööjõu puhul tuleb kasutada töölepingut ning tagada talle kohalike töötajatega võrdsed õigused. Ka renditööjõule tuleb tagada samad tingimused, mis on teistelgi töötajatel. Ettevõtjale ei ole rahalises mõttes vahet, kas kasutada tavalist töölepingut või renditööjõudu.

Välistöötaja peab olema registreeritud töötamise registris ehk tema andmed peavad olema registrist kättesaadavad.

Nõuded, mida tuleb täita ehitusvaldkonnas, on sarnased teiste töövaldkondade nõuetega. Tööandjal on ka palju üldiseid kohustusi, mis ei seostu ainult töölepinguga. Näiteks on tööandjatel teavitamiskohustus ja kohustus jälgida, et kogu Eestis töötamise aja jooksul peab töötajatel olema seaduslik alus riigis viibimiseks kas elamisloa või tööviisa näol. 2018. aastal jõustunud muudatused välismaalaste seaduses tõstsid trahve erinevate rikkumiste eest kümme korda. Kui varem trahviti ettevõtteid selle eest, et nad lubasid isikul ebaseadusliku aluseta Eestis töötada, 3200 euroga, on praegune trahv sama asja eest 32 000 eurot, eelnõu seletuskirjast kahjuks ühtegi põhjendust trahvimäärade tõstmise kohta ei leia.

Praktikas on olnud juhtumeid, kus tööandjad on üritanud käituda väga korrektselt, kuid saanud riigilt ikkagi karistada.

Tööandjal oli kolm töötajat, kelle riigis viibimise alus oli lõppenud paar päeva tagasi. Tööandja läks heauskselt Politsei- ja Piirivalveametisse ning soovis teada, kuidas sellisel juhul käituda. Lõpuks pidi tööandja maksma 10 000 eurot trahvi.

Riigihangete kontekstis on nõuete täitmine oluline ka sellepärast, et eelmisel aastal jõustusid sätted, mis puudutavad pakkuja kõrvaldamist hankemenetlusest juhul, kui teda on varem karistatud selle eest, et tema objektilt on leitud riigis ilma seadusliku aluseta viibivad välismaalased. Kuigi kellegi karistamiseni selle sätte alusel läheb veel aega, on karistusandmed, millele tugineda, juba praegu olemas. Kõik pakkujad, kes enamasti on peatöövõtjad, on juba valvel, et nad endale sellist varasemate kohustuste rikkumise linnukest kirja ei saaks. Sellepärast on oluline neid nõudeid juba praegu korrektselt täita. Kokkuvõtvalt võib öelda, et praegu on pandud peatöövõtjale vastutus kogu hankeahela eest.

Ilma seadusliku aluseta ei tohi võimaldada välismaalastel Eestis töötada ja neile ei tohi maksta ka väiksemat töötasu, kui seaduses ette nähtud. Selliste rikkumiste tulemusel võidakse tööandja lugeda välismaalaste seaduse mõttes ebausaldusväärseks ja tema edasine välisvärbamine võib muutuda keerulisemaks kui mitte võimatuks. Praegu on tegemist veel kaalutlusotsusega, kus Politsei- ja Piirivalveamet võib keelduda elamisloa väljastamisest töötajale, kes soovib tööle asuda seadust rikkunud ettevõttesse. Politsei- ja Piirivalveameti praeguse praktika kohaselt on isiku riigis viibimise aluse puudumine nii oluline rikkumine, et sellisel juhul ei pruugi kaalutlemist toimuda.

Riigihangete kontekstis tuleks lisada, et kui ilmsiks tulevad varasemad rikkumised, siis hankel kandideerija kõrvaldatakse ja see kehtib viie aasta jooksul. Nii et viie aasta jooksul pärast rikkumiste ilmsiks tulekut peab hankel kandideerija pidevalt selgitama, et enam tal neid rikkumisi ei ole. Näiteks võivad ilma õigusliku aluseta riigis viibinud töötajad olla olnud hoopis alltöövõtja töötajad. Alltöövõtja puhul on peatöövõtjal võimalik esimest asendada. Välismaalased tulevad Eestisse tööle ilmselt mitte otse peatöövõtja juurde, vaid tõenäoliselt väiksematesse ettevõtetesse. Pigem läheb keerulisemaks just väiksematel ettevõtetel, sest neid ei soovita kaasata enam partnerina peatöövõtja juurde.

See, et kvoot on täis, ei tähenda, et enam kedagi värvata ei saaks või ehitusobjektid lõpetamata jääksid. Eestis on võimalik inimesi värvata ka pikaajalise D-viisa alusel. D-viisa alusel võib Eestis töötada 365 päeva 455 päeva jooksul ehk siis üpris pikka aega. Arvestades meie praegust majanduskasvu ja selle jätkumist, on ettevõtjatel tekkinud küsimus, et mis saab juhul, kui 455 päeva jooksul töötamiseks lubatud 365 päeva on täis saanud. See olukord võib majanduse arengut mingil määral pärssida.

Ukraina saatkonna lehel on diskreetselt kirjutatud, et sel juhul peab töötaja kolmeks kuuks kodumaale tagasi minema ja saab pärast seda naasta. See lahendus ei tundu kõige mõistlikumana olukorras, kus töötegijale on töö selge, objekt ja tööandja on tuttavad ning objekti valmimiseni on veel aega. Praegu aga seadus rohkemat ei võimalda. Samas on võimalus välistööjõu värbamiseks ikkagi alles. Kvoodi täitumine ei tähenda seda, et uusi inimesi juurde tulla ei saaks. Küll aga ei saa nad tulla nii pikaajalistel alustel kui kvoodi alusel taotletavate elamislubadega.

Pikaajalise viisa väljastamise eeldus on see, et isiku lühiajaline töötamine Eestis on registreeritud. Pikaajalise viisa taotlemise protsess käib selliselt, et tööandja registreerib isiku, tema lühiajalise töötamise ja maksab riigilõivu. Viisat saab taotleda alles siis, kui lühiajaline töötamine on registreeritud. Viisat saab taotleda asukohariigis ehk mainitud näite puhul Ukrainas.

Kui Suurbritanniast tahab Eestisse tööle tulla ehitusspetsialist, siis millega peab töövõtja arvestama ja millest alustama? Euroopa Liidu kodanike värbamine on üpris valutu. Ei ole veel teada, mis hakkab toimuma pärast Brexitit, võib-olla muutub see keerulisemaks, võib-olla aga mitte. Kõik algab sellest, et Suurbritannia kodanik tuleb Eestisse, saab siin kohe kolm kuud tööd teha ja pärast oma elukoha registreerimist võib ta siin töötada viis aastat.

Peab arvestama, et välisvärbamine on piisavalt keeruline protsess, millel võivad olla üsna tõsised tagajärjed, seega tuleks kõigepealt enda vajadused, bürokraatia ja dokumentatsioon korralikult selgeks teha. Samas ei tasu heituda, sest tegelikult pole protsess nii keeruline. Tuleb olla julge ja sellega lihtsalt pihta hakata. Tihti tekib olukordi, kus seaduses on ühed nõuded, aga kui jõutakse reaalse elamisloa taotlemiseni, on Politsei- ja Piirivalveameti töötajal palju lisaküsimusi, mis menetlusega justkui üldse seotud ei ole. Ka sellest ei tasuks heituda, sest tegelikult on kõik küsimused siiski asjakohased ja tuleb rahulikult ära vastata. Enda jaoks tuleb lahti mõtestada, millist vajadust või soovi küsimus täidab.

Pöörduda võib igal hetkel. Kuid üldiselt pöördutakse advokaadibüroo poole värbamise algfaasis, et täpselt aru saada, kuidas protsess välja näeb. Advokaadibüroo poole pöördutakse ka siis, kui menetlus jääb toppama ehk olukorras, kus Politsei- ja Piirivalveamet esitab tööandjale nii palju lisaküsimusi, et tööandja nende küsimuste põhjustes enam ei orienteeru. Näiteks võib tuua olukorra, kus tööandja esitas lühiajaliste töötamiste registreeringud ära juba varem, viisade kehtivus aga hakkas lõppema. Konkreetne ametnik, kes pidi asja kümne päeva jooksul läbi vaatama, läks puhkusele. Töötajate viibimise alus hakkas aga lõppema ja tekkis küsimus, kas tööandja peab tõesti inimesed tagasi saatma, kuigi nad tegelikult on kõike õigeks tähtajaks teinud. Sel puhul tuleks kas ise või läbi advokaadibüroo võtta ametnikega ühendust ja sellised probleemid saab lahendatud. Kindlasti ei tohiks jääda ootama tähtaegade möödumist ja seejärel mõistatada, mida nende töötajatega nüüd edasi teha.

Advokaadibüroo poole võib pöörduda ka siis, kui tegemist on keerukamate elamisloa taotlustega. Ehitusvaldkonnas on neid vähe, aga sellised on näiteks elamisload ettevõtluseks, mis on pisut keerukam valdkond ning eeldab äriplaani ettevalmistamist ja suurinvestorite elamislubasid. Sel puhul tuleb ka nõuded ja tingimused enne täpselt välja selgitada.

2019. aasta alguses jõustusid riigihangete seaduse uued muudatused. Sellega seoses peavad hankijad hakkama kontrollima pakkujaid, et neil ei oleks olnud varasemaid probleeme sellega, et nende ettevõtte kaudu on Eestis töötanud isikud, kes on riigis viibinud ilma seadusliku aluseta. Pakkujad peavad kinnitama seda, et nende puhul selliseid probleeme ei esine. Muudatus, mis jõustus 2019. aasta jaanuaris, on lisavõimalus alltöövõtjate ja peatöövõtjate omavaheliste suhete klaarimiseks. Kui alltöövõtjal on probleeme peatöövõtjaga, siis ei pea ta neid probleeme minema lahendama kohtusse, vaid ta võib esitada teabenõude hoopis hankijale.

Sel puhul varitseb ka ärisaladuste avaldamise oht. Kui maksetega on olnud probleeme, võib alltöövõtja esitada ka nõude, et hankija omakorda peataks peatöövõtjale makseid. See nõue tuleneb direktiividest, kuid algselt mitte päris sellisel kujul. Eesmärk oli anda võimalus maksta hankijal otse alltöövõtjale juhul, kui alltöövõtja ja peatöövõtja suhted on halvenenud ja alltöövõtja ei saa enda makseid kätte. Eestis võivad praeguse seisuga nii peatöövõtja kui ka alltöövõtja oma rahast ilma jääda. Hankija võib riigihangete seaduse järgi asuda kohtumõistja rolli ja kui talle tundub, et alltöövõtja kaebus tema suhtes on põhjendatud, mitte maksta peatöövõtjale nii kaua, kui alltöövõtja ja peatöövõtja suhted ära klaarivad. Kui hea lahendus selline viis on, näitab aeg. Praeguse seaduse puhul peaks neil omavahel heaks läbisaamiseks rohkem huvi olema.

Uus riigihangete seadus võimaldab pakkujal edukalt osaleda hangetel ka juhul, kui tal on maksuvõlg, kuid see maksuvõlg peab olema ajatatud. Isegi kui pakkujal ilmneb hankemenetluse käigus maksuvõlg, on hankijal kohustus anda pakkujale 3–4 päeva maksuvõla kõrvaldamiseks või maksuametiga kokkuleppele jõudmiseks võla ajatamiseks. Selle nõude puhul on üsna tavaline, et hankemenetluse ajaks maksuvõlad kõrvaldatakse või ajatatakse, kuid niipea, kui pakkujaga on hankeleping sõlmitud, ilmneb lähemal kontrollimisel paari kuu möödudes, et samal pakkujal on uuesti maksuvõlg ning võib-olla veelgi suurem kui varem. Eriti probleemne on maksuvõlaga pakkuja osalemine juhul, kui ta on teinud piiripealse pakkumuse, mis ei pruugi olla talle võimetekohane. Sel juhul on pakkuja soovinud kindla peale seda hanget võita, samas on see hind (mis on küll teistest väiksem) ikkagi pisut kahtlane ja hankija ei pruugi suuta seda lepingut edukalt täita.

Lõppkokkuvõttes võib maksuvõlaga pakkuja osalemise võimaldamine (isegi kui ta maksuvõlg on ajatatud) hankemenetluses viia selleni, et pakkujal on hiljem probleeme hankelepingu täitmisega. Selliste pakkujate hulgas on kindlasti ka neid, kes loodavad välisvärbamise peale, eesmärgiga kasutada kolmandatest riikidest pärit töötajate kasutamise võimalust. Hiljem tekib mingil põhjusel probleem nende töötajate reaalse osalemisega kas põhjusel, et töötajad ei saa objektile ilmuda või mõne muu ilmnenud tõrke tõttu. Selliste probleemide vältimiseks peaksid pakkujad juba enne arvestama sellega, et kulud ei pruugi olla nii väiksed, kui nad loodavad ja sinna väikese varu sisse arvestama. Teisest küljest võiksid sellise varu ette näha ka hankijad ja selle ka pakkumuses välja tuua.

Hankijad peaksid sarnaselt välisvärbamisega alustama põhjaliku läbimõtlemisega, mida ja miks neil vaja on ja kui kõrged nõuded tuleks seada pakkujatele. Ühelt poolt ei tohiks kehtestada liiga karme tingimusi, et välistada väiksemad ettevõtted, teiselt poolt ei tohiks tingimused olla ka liiga leebed, nii et pakkuma tulevad ka need, kes tegelikult ei ole võimelised lepingust kinni pidama. Õigete tingimuste kehtestamine pakkujatele ja pakkumuse enda tingimused peavad olema vastavuses esemega, mida plaanitakse ehitama hakata. Hange tuleb hästi läbi mõelda ja nõuete täitmist tuleb kontrollida nii sel ajal, kui lepingut sõlmima hakatakse kui ka pärast lepingu sõlmimist. Juba hanke lepingus peaks välistama võimaluse järeleandmisteks ja tagama leppetrahvidega tingimuste täitmise, et rikkumised ei tuleks nii kergelt. Teisest küljest peavad hankijad aru saama, et mida karmimad tingimused nad seavad, seda suurema hinnaga pakkumused ka tulevad.

Artikkel on koostatud intervjuu põhjal, kus rääkisid advokaadibüroo RASK vandeadvokaadid Siret Saks ja Gea Vendel.