Kas tasud sotsiaalmaksu ikka õigesse riiki?

Mõned aastad tagasi avaldas Soome Pensionikeskus pressiteate, mille kohaselt makstakse tuhandete Soomes töötavate eestlaste puhul sotsiaalmaksu mõlemasse riiki. Kui siia lisada ka need, kelle puhul makstakse sotsiaalmaksu küll ainult ühte riiki, kuid seda tehes valesse riiki, ning need eestlased, kes töötavad mõnes muus riigis peale Soome, võib üsna kindlalt eeldada, et sotsiaalmaksu valesse riiki maksmine võib puudutada kümneid tuhandeid Eestiga seotud töötajaid.

Valesse riiki tasutud sotsiaalmaks ei anna hüvesid ega vabasta õiges riigis tekkivate kohustuste eest

Sellise segaduse põhjuseks on tõenäoliselt asjaolu, et paljud ettevõtjad ja raamatupidajad ei ole teadlikud sellest, et Euroopas määravad piiriülese töötamise puhul sotsiaalmaksu tasumise riigi otsekohalduvad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrused nr 883/2004 ja nr 987/2009. Või kui seda ka teatakse, siis praktikas neid määruseid väga ei loeta ning nendesse ei süveneta. Sellisel teadmatusel ja lohakusel on aga üsna karmid tagajärjed. Nimelt ei anna valesse riiki tasutud sotsiaalmaks töötajale selles riigis mingeid hüvesid ning valesse riiki makstud sotsiaalmaks ei vabasta ka õiges riigis tekkiva sotsiaalmaksukohustuse eest.

Viidatud määruste rakendamise läbiv põhimõte on see, et piirülese tegutsemise korral tuleb sotsiaalmaksu maksta ainult ühte riiki korraga. See riik peab olema õige riik ning aktiivsest tegevusest teenitud tulu ei tohi jääda riikide omavaheliste normide koosmõjus maksustamata. Just selleks, et saavutada kõikehõlmav ja ühtne lahendus, ongi otsustatud instrumendina just määruste kasuks, mida Euroopa Kohtu praktika keelab kohalikku õigusesse üle tuua.

Probleemid üldreegli rakendamisel

Määruse nr 883/2004 artiklis 11 sisalduva üldreegli kohaselt tuleb sotsiaalmaksu maksta riigis, kus isik füüsiliselt töötab.

Kuigi üldreegli rakendamise detailid ei ole keerulised, kipub aeg-ajalt see lihtsalt ära ununema. Kui näiteks Eesti äriühingu juhatuse liikmeks on Rootsis elav ja tegutsev isik ning talle makstakse sellise funktsiooni täitmise eest tasu, kuulub see tasu maksustamisele tulumaksuga küll Eestis, kui sotsiaalmaksu tuleb tasuda selle näite puhul Rootsis. Saab seda Rootsis teha see isik ise või peaks Eesti ühing ennast sotsiaalmaksu tasumiseks Rootsis registreerima, sõltub juba Rootsi siseriiklikust õigusest.

Probleemid töölähetusega

Määruse nr 883/2004 artikkel 12 sätestab, et isiku suhtes, kes töötab liikmesriigis tööandja heaks, kes tavaliselt seal tegutseb, ning kelle tööandja lähetab teise liikmesriiki selle tööandja nimel tööd tegema, kohaldatakse jätkuvalt esimese liikmesriigi õigusakte (st Eestist töötaja saatmisel Soome tasutakse sotsiaalmaksu jätkuvalt Eestis), tingimusel, et sellise töö eeldatav kestus ei ületa 24 kuud ning teda ei saadeta teist lähetatud isikut asendama.

Selle põhimõtte rakendamine on praktikas osutunud kõige problemaatilisemaks selliste Eesti ettevõtete puhul, kelle tegevus leiab suures osas aset teistes riikides. Kui Eesti ettevõtet ei loeta Eestis tavaliselt tegutsevaks, siis selline erireegel ei kohalduks, st sotsiaalmaksukohustus ei jääks lähetuse korral Eestisse ning liiguks üldreegli kohaselt inimesega kaasa Soome. Samuti tekitab praktikas üsna palju probleeme see, kas 24 kuu lõppemisel saab selle isiku uuesti lähetada samasse riiki. Selle kohta on muide halduskomisjoni otsuses märgitud, et kui töötaja lähetus on lõppenud, ei saa samale töötajale lubada uut lähetust samade ettevõtjate juures ning samas liikmesriigis enne, kui eelmise lähetuse lõpust on möödunud vähemalt kaks kuud. Selle põhimõtte suhtes on teatud juhtudel siiski lubatud teha erandeid.

Mitmes riigis töötamine

Määruse nr 883/2004 artikkel 13 kehtestab reeglid aga mitmes riigis töötamisele. Meeles tuleb pidada, et regulatsiooni eesmärk on tagada, et sotsiaalmaks laekuks kogu aeg vaid ühte riiki. Vaatame probleemi illustreerimiseks sellist näidet, et Läti resident töötab ühe kuu jooksul nädala Eestis, nädala Lätis, nädala Leedus ja nädala Rootsis, saades sellise töö eest vastavas riigis tasu sama riigi tööandja käest. Kuigi sellisel juhul on nendel kõikidel riikidel õigus saada sellele isikule makstud palgalt tulumaksu, on sotsiaalmaksu õigustatud saama ainult 1 riik ning seda kõikidelt tasudelt. Selle õige riigi valikuks näeb artikkel 13 ette põhjaliku testi, kus tuleb esmalt määrata selle isiku elukoht spetsiaalsete reeglite alusel, analüüsida, kas oluline osa tegevusest toimub elukoha riigis või mitte ning vaadelda tööandjate asukohti. Kui selle analüüsi tulemusel tuvastataks näiteks see, et sotsiaalmaksu on õigustatud saama vaid Läti, ei tohiks Eesti tööandja poolt sellisele isikule makstud tasult Eestis sotsiaalmaksu tasuda ning ka sellelt tasult peab sotsiaalmaksu tasuma Lätti. Saab seda teha töötaja ise või peab Eesti tööandja ennast sotsiaalmaksu tasumiseks Lätis registreerima, sõltub juba Läti siseriiklikust õigusest.

Seega võib kokkuvõtvalt märkida, et sotsiaalmaksu tasumise reeglid on tunduvalt keerukamad, kui esmapilgul tundub. Selleks, et määrustes toodut korrektselt rakendada, tuleb ennast kurssi viia muuhulgas ka kohtupraktikaga, halduskomisjoni otsustega ning riikide kaupa ka sellega, kas sotsiaalmaksu saab teises riigis maksta töötaja või tuleb ennast seal tööandjal kasvõi ainult sotsiaalmaksu tasumiseks registreerida.

Vaata lisaks Marko Saagi praktilisi seminare: a

7. märtsil Erisoodustused ja uuem praktik

30. märtsil Väljamaksed osanikele ja negatiivne omakapital

Autor: Marko Saag ATTELA Advokaadibüroo Rahvusvahelise maksuõiguse advokaat