Indrek Teder: riigilõivud on liiga kõrged

Indrek Teder toob aastaülevaates kriitiliselt esile valdkondi, mis vajavad pakilist korrastamist ning kus vastutavate ministeeriumide ja seadusandja aktiivsus õigusloomes on kahetsusväärselt madal. Teder märgib aastaülevaate avapöördumises, et kiirustades tehtud otsused võivad sagedasti rikkuda inimeste põhiõigusi ja tekitada suure segaduse ühiskonnas. Nii kirjutab õiguskantsler oma ülevaates, et igaühe juurdepääsu õigusemõistmisele takistavad kõrged riigilõivud. 

Õiguskantsler esitas 2010. aastal Riigikohtule mitu arvamust riigilõivu kõrge määra põhiseadusele vastavusest."Kohtusse pöördumise õiguse näol on tegemist õigusriiklikult äärmiselt olulise põhiõigusega. Kõrgete riigilõivude põhiseaduspärane eesmärk on tagada eeskätt kohtu menetlusökonoomia, s.t vältida põhjendamatute kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Kõrged riigilõivud ei tohi aga saada ületamatuks takistuseks kohtusse pöördumisel, samuti ei ole menetlusabi alati piisavalt kättesaadav," rõhutab Teder. 2010. aastal laekus õiguskantslerile mitmeid avaldusi seoses liialt kõrgete riigilõivude või muude kohtusse pöördumisega kaasnevate kulude ning menetlusabi võimalustega nii tsiviil- kui ka halduskohtumenetluses. Omaalgatuslikult alustatud riigilõivude põhiseaduspärasuse laiemat analüüsi, mis ei toetu üksnes konkreetsetes avaldustes toodud üksikjuhtudele, jätkab õiguskantsler 2011. aastal.Igaühe juurdepääsu õigusemõistmisele ja riigi õigusabi saamist käsitles õiguskantsler 2010. aastal rohkem kui 20 menetluses, mis puudutasid näiteks küsimusi, et kohus ei määranud advokaati piisavalt kiiresti, advokaat või notar ei teinud tööd vajaliku hoolega vmt.  Õiguskantsler edastas 2010. aastal kohtutele mitmeid soovitusi kohtunike ja maksekäsuosakonna tegevuse kohta eesmärgiga parandada kohtute tööd.Probleemideks olid näiteks kohtuniku poolt halduskohtu pädevuse ebaõige määramine, mõistliku aja põhimõtte mittejärgimine, eksimus riigilõivu tagastamise üle otsustamisel, viivitus kohtuistungi protokolli koostamisel, kohtuniku erapooletuse ja ebaväärika käitumisega seonduv, probleemid maksekäsu kiirmenetluse läbiviimisel jne. Avaldusi esitati nii halduskohtute, maakohtute kui ka ringkonnakohtute tegevuse suhtes.Korduvalt tuli õiguskantsleril tegeleda just mõistliku aja põhimõtte järgimisega. Näiteks tuvastas õiguskantsler eksimuse ühes  tsiviilasjas, mis õiguskantslerile avalduse laekumise hetkeks oli kestnud juba üle kolme ja poole aasta. Õiguskantsler taunis kohtuasjade venimist üle mõistliku aja ning  rõhutas, et kohtunik peab ja saab tegutseda otsustavamalt, kui on näha, et menetlusosaliste kas teadmatusest tingitud või tahtlik mitte täiesti heauskne käitumine ja ekspertiisiga seonduv võib kaasa tuua kohtuasja venimise üle mõistliku aja piiri.