Vitsur: nii ELi maksubaas kui ka maksumäärad vajavad ühtlustamist

Järgneb Heido Vitsuri kommentaar artiklile "Ettevõtte tulumaksu reform ELis: Eestile kahjulik".

Rääkides Euroopa tulumaksureformist ja ühtsest maksubaasist, tuleb aru saada, et seda küsimust pole tegelikult kunagi üles tõstetud tema kasulikkuse/kahjulikkuse pärast ühele või teisele riigile, vaid soovist muuta konkurentsitingimusi senisest õiglasemaks. Samuti murest Euroopa Liidu kui terviku konkurentsivõime ja tuleviku pärast.

Põhimõtteliselt lähtutakse siin just neist samadest põhimõtetest, mille alusel on aastakümneid peetud GATTi ja WTO läbirääkimisi kaubandusbarjääride ühtlustamiseks või püütud takistada keskpankade sekkumist raha vahetuskursi kujunemisesse oma maa eksportööride toetamiseks. Kõiki neid, olgu siis maksu- või rahapoliitilisi riigi tegevusi, tuleb majandusteaduslikult liigitada beggars thy neigbours - administratiivse nipitamisega ja mitte ausa võistlusega naabrite arvel kasu taotlemise - võtete hulka., olen ma sellega lühi- ja ilmselt ka keskpikas perspektiivis päri. Maksureform ei too algfaasis ei erilist SKT ega hõivatuse kasvu (kui üldse), ega likvideeri kasumi siirdamist (seda ei tohikski minu arust taotleda). Eriti olen nõus aga viimase väitega - ka maksumäärad vajavad ühtlustamist - sest vastasel juhul poleks maksubaasi ühtlustamisel mingit sügavat mõtet.

Kui aga lähtuda mingi riigi enesekeskse kasulikkuse aspektist, siis on ühtse maksubaasiga lugu täpselt samasugune nagu ühtse rahapoliitikagagi. Nii, nagu ei ole kõikidele riikidele ühteviisi sobivat intressimäära, nii ei ole ka sellist maksubaasi või määra, mis kõigile ühteviisi kasulik oleks. Lisaks ajaloost kaasa toodud erinevustele ongi muud erinevused erinevate riikide maksubaasides selleks konstrueeritudki, et saada oma ettevõtlusele teiste suhtes mingeid eeliseid.  Ka meie taotlesime ju sedasama. Kui aga rääkida nelja majandusteadlase analüüsist

Kuid nagu ma eelpool vihjasin, tuleb maksubaasi ühtlustamise probleemi näha tunduvalt laiemas kontekstis kui need viis probleemi. Võlakriis on kõigile, kes näha tahavad, selgelt demonstreerinud seda, mida teati juba varem - Euroopa Liit vana moodi edasi minna ei saa ja peab muutuma. Vastasel juhul neelab siseprobleemide lahendamine, õigemini võimatus neid lahendada suure osa Euroopa Liidu arengupotentsiaalist, mis lõppkokkuvõttes toob Euroopale kaasa järkjärgulise allajäämise ülemaailmses majanduslikus konkurentsis. 

Paraku peab selline muutumine toimuma suurema integratsiooni suunas kusjuures üsna ulatuslikult, ega ole seetõttu poliitiliselt enamikule liikmesmaadest kuigi meeldiv.