Seadusevastane tasu domeeni eest

Eesti riik ja Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) on asutanud eraõigusliku juriidilise isiku Eesti Interneti Sihtasutuse (EIS). EISi veebilehel on valitsuse kontseptsioon domeeni reformi läbiviimiseks. Selle järgi oli kaalumisel kaks lähenemist - korraldada domeeninimede registreerimine eraõigusliku toiminguna, asutades selleks eraõigusliku sihtasutuse, kus riik osaleks asutajaõiguste teostaja ja nõukogu liikmena, või avalik-õigusliku toiminguna, kehtestades selleks seaduse.

Reformi käigus otsustati esimese variandi kasuks: loodi domeeninimede eraõiguslik register, mis pakub domeeninimede registreerimise ja haldamise teenust.  Iga domeeninime registreerimise eest küsitakse tasu 285 krooni (pluss käibemaks). IT-ringkondade meelest on tegu põhjendamatult kõrge tasuga. Ma ei saa analüüsida tasu suuruse põhjendatust, küll aga hinnata tasu kehtestamise õiguspärasust.

Esiteks tuleb hinnata EISi tegevust konkurentsiõiguse vinklist. Reformi käigus ei otsustatud, et EISi teenus on üldist huvi pakkuv teenus, millele peab isikuil juurdepääs olema, kuid mille pakkujate leidmisega turult võiks raskusi tekkida, ja mida oleks seega pidanud tagama riik seadusega. Valitsus möönab kontseptsioonis, et teenust võinuks pakkuda mis tahes äriettevõte. Teenusele oleks seega pakkujaid leidunud. Otsustati aga, et ettevõtlusega asub tegelema EIS. Kuna EISil on n-ö võrgustik, mida teisel isikul pole võimalik/majanduslikult otstarbekas dubleerida, kuid millele juurdepääsuta ei saa turul tegutseda, on ta turgu valitsevas positsioonis.

Turgu valitseva seisundi rängimaks kuritarvitamiseks peetakse ebaõiglaste müügihindade kehtestamist. Konkurentsiõiguse üldine põhimõte on, et turuvalitseja tulude ja kulude arvestus peab võimaldama hinnata, kas ettevõtja toote/teenuse hind on mõistlikus vahekorras selle väärtusega. Praegu pole võimalik seda  hinnata, kuna EIS ei ole sellekohast infot avaldanud.

Kui reformaatorid väidavad nüüd, et tegu on avalik-õigusliku teenusega, millele konkurentsiõigus ei laienegi, tekivad veel suuremad küsitavused. Kui EIS viib läbi avalik-õiguslikke toiminguid, pidanuks igal juhul koostama vastava seaduse. Põhiseaduse § 113 järgi saab riiklikke makse, koormisi, lõive, trahve ja sundkindlustuse makseid sätestada seadusega. Riigikohtu seisukohalt on § 113 kaitsealas kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid nimetatakse.

Näiteks on e-registrite kasutamise tasu või tasu avaliku võimu osutatud teenuste eest riiklik lõiv, avalik-õiguslik rahaline kohustus, mille maksmise sund ja tasu suuruse arvutamise alused tuleb sätestada seadusega.

Seega kui väita, et EIS osutab avalik-õiguslikku teenust, siis on tasud kehtestatud põhiseaduse vastaselt.