LUGEJA HÄÄL: õppepuhkuse uus kord on seadusekirjutajate prohmakas

Raamatupidaja.ee lugeja aliasega Prohmakas meenutab eelmist seadust,  mille järgi oli õppepuhkust õigus saada vaid neil (üli)õpilastel, kes omandavad põhi- või üldkeskharidust õhtuses või kaugõppevormis, samuti eksternina, kutse – või kutsekeskharidust osakoormusega õppes või eksternina. See tähendas, et päevases õppevormis või täiskoormusega õppivad töötajad ei saanud seaduse järgi õppepuhkust nõuda.

„Vana seaduse eesmärk oli võimaldada täiskohaga tööl käival töötajal, kes käis osalise ajaga õppimas, ka juriidilist alust nõuda aega õppimiseks. See seadus aga jäi ajale jalga. Ei ole enam nii, et tööl käiakse kella kaheksast viieni ja esmaspäevast reedeni: on õhtusi, öiseid, graafikualaseid, pikki ning lühikesi tööpäevi ja muid täiskohaga töövorme, mida vana seadus diskrimineerib. Seega seadust muudeti, et võimaldada ka nende tööaegadel täiskohaga töötavatel inimestel saada õppepuhkus,” selgitab Prohmakas.

„Uuest seadusest on mõnigi täisajaga päevases õppes õpilane välja lugenud, et kui töötab vabal ajal taskuraha teenides, on tal õigus õppepuhkust saada. Selline arusaamise võimalus pole aga seaduse eesmärk ning üllatavalt tähendaks seda, et on enam kui 70 000 õpilast, kel on õigus nõuda õppepuhkust. Umbes nii palju on täiskasvanuid, kes õpivad ja samal ajal töötavad mingil määral. Kui palju neid „ametlikult“ on, on muidugi omaette küsimus. See mitmeti tõlgendav seadusekirjutajate prohmakas on nüüd tähelepanu all ja läheb täpsustamisele, et tagada õppepuhkuse võimalust nendele, kellele seaduse muudatus oli tehtud,” kirjutab Prohmakas.

Selles teemas on asjaosalised jaotunud mitmesse leeri – ühed, kes peavad igati normaalseks, et noorel töötaval inimesel peab õpingute ajaks sissetulek olema kindlustatud. Teiste arvates on see õigustatud vaid juhul, kui õpitav ala on seotud sama valdkonnaga, milles üliõpilane töötab, ettevõtte poolt toetatavad õpingud ettevõtte profiili kohased ning kui töötaja peaks enne kokkulepitud tähtaega ettevõttest lahkuma, tuleb tehtud kulutused täie rauaga kinni maksta.

Kommentaator Mati pole uue seaduse tõlgendusvõimalustega sugugi rahul.

„Tegelikult on ju ikka tore, et riik on taas oma ühe oma ülesannetest ettevõtja kaela lükanud - 7% kogu tööaastast makstakse sujuvalt ettevõtja taskust kinni ja keegi ei köhi,” pahandab ta.

„Vaata teistpidi,” soovitab talle Paralehm, „nii tööandja kui kogu ühiskonna huvides on, et töötajad ennast hariksid. Kuna tööandjad sellest ise ei tahtnud aru saada, siis pidi riik selle seadusesse kirjutama.”

lugejate kommentaare portaalis avaldatud artiklitele.Raamatupidaja.ee avaldab rubriigis Lugeja hääl