Kohtunik: pankrotita lõppevaid kohtuasju on arvestataval hulgal

Järgneb kohtunik Merike Varuski kommentaar.

Kehtiva Eesti pankrotiseadus eripäraks võrreldes teiste maadega on see, et pankrotimenetluse algatamine ei lange kokku pankroti väljakuulutamisega.

Pankrotimenetluse algatamine ei tähenda automaatselt pankroti väljakuulutamist, vaid tegemist on ettevalmistava etapiga, mille käigus selgitatakse välja, kas esineb alus võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Kuna seda eripära tihti ei teata, arvataksegi, et pankrotimenetluse algatamine tähendab võlgniku pankroti väljakuulutamist.

Inimese või ettevõtte seostamine pankrotiga võib talle kaasa tuua negatiivseid majanduslikke tagajärgi, mis on eriti kahetsusväärne juhul, kui võlausaldaja pankrotiavalduse alusel võlgniku pankrotti välja ei kuulutatagi.

Eeldatavasti järgmisest aastast kehtima hakkava pankrotiseaduse muudatuse kohaselt loobutakse senisest määratlusest „pankrotimenetluse algatamine“ eesmärgiga kaitsta isikut märgistamise eest pankrotivõlgnikuna.

Pankrotiasju, milles kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel võlgniku pankrotti välja ei kuuluta, on arvestataval hulgal. Kohtu seadusest tulenev ülesanne on välja selgitada, kas esinevad alused võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Eelkõige tuleb selgeks teha, kas võlausaldajal on nõue võlgniku vastu, kas tema nõue on selge ehk tõendatud ja kas võlgnik on maksejõuetu.

Enamuses võlausaldajaid, kelle pankrotiavalduste alusel kohus võlgniku pankrotimenetlust ei ole algatanud või ei ole võlgniku pankrotti välja kuulutanud, ei suuda oma nõuet tõendada. Kui aga võlausaldaja nõue ei ole selge, ei hakka kohus võlgniku maksejõuetust hindama, vaid jätab võlausaldaja avalduse rahuldamata.

Tihti on pankrotiavalduse esitamise põhjuseks võlausaldaja soov vältida pikka ja kulukat hagimenetlust ja seetõttu esitab ta pankrotiavalduse. Väga üksikutel juhtudel on võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata jätmise aluseks asjaolu, et võlgnik ei olegi maksejõuetu.

Kohtu ülesanne ei ole välja selgitada, kas võlausaldaja ei ole suutnud oma nõuet tõendada või on ta esitanud pahatahtlikult pankrotiavalduse. Kohus kontrollib esitatud tõendeid ja selgitab välja pankrotimenetluse seisukohast olulised asjaolud ning kui võlausaldaja nõue on selge ja võlgnik maksejõuetu, on alust võlgniku pankrot välja kuulutada.

Seega ei saa sellisel juhul rääkida võlausaldaja pahatahtlikkusest. Võlausaldaja pahatahtlikkus pankrotiavalduse esitamisel võib kõne alla tulla siis, kui võlausaldajal ei olegi nõuet võlgniku vastu või ei ole võlgnik maksejõuetu. Samas võib tegemist olla ka kehvasti ettevalmistatud pankrotiavaldusega.

Võlausaldaja pahatahtlikkust pankrotiavalduse esitamisel ei pea pankrotiasjas välja selgitama kohus, vaid seda võib teha isik, kelle suhtes pahatahtlik pankrotiavaldus esitati ja kes on seeläbi kahju kandnud. Vaidluse korral peab isik, kes kahju hüvitamist nõuab, suutma tõendada võlausaldaja pahatahtlikkuse, see on asjaolu, et võlausaldaja teadis või pidi teadma, et pankrotiavalduse esitamiseks puudub alus.

Autor: Lemmi Kann, Anne Oja