Advokaat: põhjendamatu pankrotiavalduse esitajat tuleks karistada

Järgneb advokaat Raino Paroni kommentaar.

Antud eelnõu (Kohtutäituri seadus - toim) puhul on tegelikult tegemist pigem ühe detailiga, mis puudutab pelgalt pankrotimenetluse algatamise kui teatud tähendusega mõiste kaotamist, kuid mis protsessis kui sellises mingeid olulisi muudatusi kaasa ei too.

Tänasel hetkel näeb pankrotiprotsess välja lühidalt selline:

1. kohtule esitatakse avaldus pankrotimenetluse algatamiseks,2. kohus algatab pankrotimenetluse ja nimetab ajutise halduri, kelle ülesandeks on uurida, kas võlgnik on püsivalt maksejõuetu,3. kui selgub, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, siis pankrotimenetlus jätkub ja kohus kuulutab välja võlgniku pankroti. Kui leitakse, et tegemist ei ole püsiva maksejõuetusega, pankrotimenetlus lõpetatakse.

Seega võib tekkida olukord, kus keegi esitab maksejõulise ettevõtte vastu pankrotiavalduse, mille tulemusena algatatakse ka esmalt pankrotimenetlus. Selline pankrotimenetlus küll teatava aja pärast lõpetatakse, kui võlgnik on tõesti maksejõuline, ent juba ainuüksi seaduse terminikasutus põhjustab hulga segadust ja arusaamatusi.

Kui küsimusele, kas te olete pankrotis, vastatakse "ei, meie suhtes on lihtsalt algatatud pankrotimenetlus", saavad sellest aru üksnes juristid. Pankrotiseaduse muudatustega kavandatakse see segadust tekitav pankrotimenetluse faas ära kaotada.

Panktoti protsess näeks seejärel välja järgmine: 

1. kohtule esitatakse avaldus pankrotimenetluse algatamiseks,2. kohus nimetab ajutise halduri, kelle ülesandeks on uurida, kas võlgnik on püsivalt maksejõuetu,3. kui selgub, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, rahuldab kohus pankrotiavalduse ning kuulutab välja võlgniku pankroti, sellest hetkest algab ka pankrotimenetlus. Kui võlgniku maksejõuetust ei tuvastata, jääb pankrotiavaldus rahuldamata. Seega kaob ära võimalus, et maksejõulise ettevõtte suhtes viiakse läbi pankrotimenetlust.

Omaette küsimus on pankrotiavalduste kasutamine n-ö pahatahtlikult. Pingestunud majandusolukorras on suurenenud nii põhjendatud kui ka põhjendamatute pankrotiavalduste esitamine ning praktika on tõepoolest toonud juhtumeid, kus pankrotiavalduse esitamise ja sellest avalikkuse informeerimisega loodetakse teist poolt ähvardada ning kujundada sellest omamoodi tööriist võlgade sissenõudmisel.

Samas on raske uskuda, et pankrotimenetluse algatamise mõiste kaotamine seadusest olukorda parandaks ning aitaks vältida põhjendamatute avalduste esitamist või sellega ähvardamist - pigem peaks kohtud senisest aktiivsemalt karistama põhjendamatute avalduste esitajaid, seda kasvõi kõigi menetlusega seotud kulude tasumise kohtusega põhjendamatu avalduse esitajale.

Autor: Lemmi Kann, Anne Oja