Rahapesu on kuritegu, mille erisuseks on, et sellele eelnevad materiaalset kasu andvad eelkuriteod nagu näiteks narkootikumikaubandus, varastatud asjade müük, altkäemaks, maksukuriteod. Rahapesu all mõistetakse kuritegelikust tegevusest saadud vara:
- muundamist või üleandmist, kui on teada, et selline vara on saadud kuritegelikust tegevusest või selles osalemisest, eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest;
- omandamist, valdamist või kasutamist, kui selle saamisel on teada, et see on saadud kuritegelikust tegevusest või selles osalemisest;
- tõelise olemuse, päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise või omandiõiguse varjamist või varaga seotud
- muude õiguste varjamist, kui on teada, et selline vara on saadud kuritegelikust tegevusest või selles osalemisest.
Seega vastutuse üks eeldusi on, et varaga toimingu tegijale oli teada või pidi teada olema, et see on saadud kuritegelikust tegevusest või selles osalemisest. Vastavalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusele[1] on rahapesuga tegemist ka siis, kui sellise kuritegeliku tegevuse üksikasjad, mille tulemusel saadi rahapesus kasutatav vara, ei ole kindlaks tehtud. Rahapesu on ka nimetatud tegevustes osalemine, seotus nendega, nende toimepanemise katse, nendele kaasaaitamine ja kihutamine, nende soodustamine või nendeks nõuandmine.
Rahapesu tõkestamise reguleerimine
Rahapesu tõkestamiseks rahvusvahelisel tasandil on loodud valitsuste organisatsioon Financial Action Task Force ehk FATF, millel on praeguse seisuga 37 liiget ja lisaks vaatleja staatusega liikmed. FATF-i eesmärk on sätestada standardid ning edendada seadusandlikke ja tegevustega seotud meetmeid võitlemaks rahapesu, terrorismi finantseerimise ja muude ohtudega, mis ohustavad rahvusvahelise finantssüsteemi toimimist.[2]
FATF on välja töötanud standardid „FATF Recommendations”[3], mis annavad riikidele juhised rahapesu tõkestamise reguleerimisel ja elluviimisel. Nende regulatsioonide põhjal peavad riigid rahapesu tõkestamisel rakendama riskipõhist hindamist ning kõrgema riski korral ka tugevdatud meetmeid. Madalamate riskide korral võib teatud tingimustel rakendada lihtsustatud meetmeid.
Euroopa Liidu tasandil on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv nr2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist[4]. Kuigi selle direktiivi eesmärk on tõkestada liidu finantssüsteemi kasutamist rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil, on konkreetsete meetmete vastuvõtmine ja rakendamine jäänud liikmesriigi kohustuseks, mis peegeldab ka FATF-i standarditest tulenevat riigi riskihindamise põhimõtet. Piiriüleste tegevustega seotud riskide hindamise koordineerimine on ka Euroopa Komisjoni ülesanne.
Koos rahapesu tõkestamisega tuleb vaadelda ka terrorismi rahastamise tõkestamist, mis toimub eelkõige rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamise kaudu. Rahvusvahelisi sanktsioone ehk siis sisuliselt piiranguid teatavate majandustehingute tegemiseks kehtestavad rahvusvahelised organisatsioonid nagu ÜRO, Euroopa Liit, FATF, samuti valitsused. Jõustunud rahvusvahelist sanktsiooni on kohustatud rakendama kõik füüsilised ja juriidilised isikud. Eesti veebisaitidelt on võimalik kehtivaid sanktsioone leida näiteks rahapesu andmebüroo[5] (RAB) kodulehelt[6].
Finantseerimisasutustel rangemad nõuded
Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) kohaselt kohaldatakse rahapesu tõkestamise regulatsioone paljudele isikutele, pankadest pandimajadeni. Sinna vahele jäävad raamatupidajad, audiitorid, väärismetalli ja krüptovaluutaga kauplejad, hasartmänguteenuse pakkujad, isikud, kes vahendavad kinnisvara omandamise või kasutusõigusega seotud tehinguid jne. Isikuid, kellel on kohustus järgida rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadust, nimetatakse kohustatud isikuteks.
Finantseerimisasutus RahaPTS-i mõistes pole ainult pank, vaid ka valuutavahetusteenuse pakkuja, makseteenuse pakkuja makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse tähenduses, kindlustusandja, kui ta pakub elukindlustusega seotud teenuseid, kindlustusmaakler ulatuses, milles ta tegeleb elukindlustuse turustamisega või pakub muid investeerimisega seotud teenuseid jne. Lisaks riigile peavad ka kohustatud isikud rakendama riskipõhist hindamist ning sellele tuginevalt koostama riskihinnangu, protseduurireeglid ja sisekontrollieeskirja, millega maandatakse ja juhitakse riskihinnangu raames tuvastatud rahapesu ja terrorismi rahastamisega seotud riske.
Kohustatud isiku poolt rahapesu tõkestamiseks rakendatavaid meetmeid nimetatakse hoolsusmeetmeteks ning neid tuleb rakendada nii ärisuhte loomisel kui ka edaspidi ärisuhte seires ja tehingute tegemisel. Seadusest tulenevad hoolsusmeetmed on järgmised:
- isiku ja tema esindaja isikusamasuse tuvastamine ning esitatud teabe kontrollimine;
- tegeliku kasusaaja tuvastamine;
- ärisuhtest, juhuti tehtavast tehingust või toimingust arusaamine ja vajaduse korral täiendava teabe kogumine;
[1] Veebis: https://www.riigiteataja.ee/akt/117112017038, (lühend: RahaPTS).
[2] http://www.fatf-gafi.org/about/whoweare/.
[3] http://www.fatf-gafi.org/media/fatf/documents/recommendations/pdfs/FATF%20Recommendations%202012.pdf.
[4] https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1534778483482&uri=CELEX:32015L0849.
[5] Rahapesu andmebüroo on Politsei- ja Piirivalveameti iseseisev struktuuriüksus, mille põhiülesanne on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine Eestis.
[6] https://www2.politsei.ee/et/organisatsioon/rahapesu/finantssanktsiooni-subjekti-otsing-ja-muudatused-sanktsioonide-nimekirjas/.
