Ühendusene käive uue sõiduauto teise liikmesriiki toimetamisel

KMS § 7 lg 4 alusel tõendatakse kauba ühendusesisest käivet kauba võõrandamist ja kauba teise liikmesriiki toimetamist tõendavate dokumentidega. Kas ja milliseid dokumente tõenduseks kasutatakse, jääb maksumaksja otsustada.

Euroopa Liidu Kohtus sai lahenduse vaidlus[1] selle üle, kas ja kuidas peaks automüüja kontrollima, kui füüsilisest isikust klient esitab automüüjale andmed oma teises liikmesriigis oleva elukoha kohta ja toimetab auto ise teise liikmesriiki, kus auto võetakse lühiajaliselt arvele. Selline praktika on ka Eesti automüüjatel laialt levinud. Teise liikmesriigi eraisikust klientidele müüakse julgelt 0% maksumääraga autosid, mis ei ole Eestis liiklusregistris arvele võetud. Kuskil riigis peab ostja selle auto siis ise arvele võtma ja seda ei saa ta teha ilma käibemaksu tasumata.

Euroopa Liidu Kohus vastas siseriikliku kohtu küsimustele

Kommenteeritavas kaasuses esitas siseriiklik kohus Euroopa Liidu Kohtule neli küsimust.

Kas ühendusesisese käibe (0% maksumääraga maksustamise) toimumise tingimuseks on see, et sõiduauto soetaja asu- või elukoht on auto sihtkohta toimetamise liikmesriigis?Kas ühendusesisese käibe välistab ainuüksi see asjaolu, et sõiduauto registreeriti ostja riigis ajutiselt?Kas auto müüja on kohustatud hiljem käibemaksu tasuma, kuiei ole tõendatud, et ajutise registreerimisnumbri kasutamine on lõppenud ja et käibemaks on tasutud või tasutakse sihtkohaliikmesriigis?Kas auto müüja vastutab hiljem võimaliku maksukohustuse eest, kui ostja pani toime maksupettuse kirjeldatud asjaoludel?

Euroopa Liidu Kohus põhjendas, et ühendusesisese käibe maksuvabastuse tingimuseks ei saa olla, et veovahendi soetaja asu- või elukoht on sõiduauto sihtkohaliikmesriigis. Samuti ei takista maksuvabastuse kohaldamist asjaolu, et auto registreeriti sihtkoha liikmesriigis ajutiselt. Kolmandat küsimust kommenteerides ütles kohus, et juhul kui müüja on esitanud tõendid selle kohta, et ostja on uue veovahendi vedanud või lähetanud teise liikmesriiki, et sellele on antud kasvõi ajutine registreerimisnumber ja see on seal kasutusele võetud, ei saa müüjalt nõuda, et ta esitaks määrava tähtsusega tõendid veovahendi lõpliku kasutuse kohta sihtliikmesriigis ning selle kohta, et turistinumbri korra kohaldamine on lõppenud. Neljanda küsimuse kommentaariks lisas kohus, et müüja vastutab üksnes siis, kui objektiivsete asjaolude põhjal on tõendatud, et müüja teadis või oleks pidanud teadma, et tehing on seotud soetaja toime pandud pettusega või kui müüja ei võtnud tarvidusele kõiki võimalikke mõistlikke meetmeid, et vältida enda osalemist pettuses.

[1] C-26/16

Autor: Tõnis Elling, mag. iur, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht, Sisekaitseakadeemia Finantskolledži maksunduse ja tolli õppetooli juhataja