Öko(noomika)keskkonna kaitse: elu võimalikkusest FIEna

Ega ju Pisipehmegi alustanud oma tegevust miljardiettevõttest, vaid garaažientusiastidest. 

Majanduselus oleme loosungite tasemel arvamusel, et ettevõtlusjulgust ja tahet oleks vaja rohkem, kuid päriselus oleme regulatsioonid seadnud niiviisi, et väikeettevõtlus hea värkstöölise tasandil pole nii hea kui üheinimese OÜ „Värks & Töö”  tasandil, mis sisaldab sedasama head käsitöölist ja sedasama inimest kehva ja oskamatu juhi rollis. Ei teagi millest see on, kas minevikupärandist, mil ettevõte oli siis ettevõte, kui see oli suur ja väikeäri nimetati spekulatsiooniks? Või vaadates maailma majanduslipulaevade poole püüdleme ennast nendega samastada?Ega see, et me künka mäeks nimetame või kraavi jõeks, muuda asjade olemust. Edukates majandusriikides on ka edukas ja arenenud väikeettevõtlus. Majanduse toimimiseks on vaja teatud sidusust ja vahekihte, mida täidabki väikeettevõtlus ning mida ettevõtluse suurvormidel pole kasumlik arendada.FIE ettevõtlusvormina on kõige lihtsam ettevõtluse vorm, seega ka kõige kergemini alustatav ja õige ettevõtluskeskkonna puhul ka tööjõuturgu parandav abinõu. Samas on FIE ka kõige haavatavam ja heidutatavam ettevõtja. Kõige väiksemad muutused, mis halvendavad keskkonda nagu sotsiaalmaksu järsk tõus või registrite muutmine seab tuhandeid FIE-sid olukorra ette, mis päädib nende registrist kustutamise ja tegevuse lõpetamisega. Lisaks on ta kehvemas konkurentsiolukorras (kulude kandmine, vastutus, pension, haigusrahad jne) kui teised ettevõtlusvormid.

FIE-d eelistavad lihtsust ja kindlust ning nende arvates on kehtiv aruandlussüsteem nende jaoks aeganõudev ja keeruline. Seega oleks mõistlik ALTERNATIIVINA luua FIE-le lihtne, selge ja stabiilne regulatsioon, et ta saaks ise oma töödega hakkama ilma lisateenuseid kasutamata kontsentreerumaks vaid oma põhitegevusele. Kahjuks oleme läinud rohkem ettevõtluse suurvormide teed, püüdes asendada FIE-d osaühingutega. Nii nagu mustikapõõsas ei ole üldjuhul asendatav mastimänniga, pole ka FIE asendatav osaühinguga ja küsimus ei ole üldse sissemakses.

Esiteks toob osaühingu tööshoidmine kaasa hulgaliselt bürokraatiat (aruandlus) ja raamatupidamise (tekkepõhine) keerukuse. Samuti ei anna osaühingu loomine selle loojale veel sotsiaalseid garantiisid, vaid ta peab leidma raha (tulu) endale ka palka maksta. Lisaks käibemaksuga seotud küsimused. Seega FIE kui kõige lihtsam ettevõtlusvorm on meil tugevasti alahinnatud.

Kui pakuti välja kaks majanduse elavdamise instrumenti - FIE-de tegevusloamaks ja sotsiaalmaksu ülempiir nutikatele töökohtadele, siis mööndi mängleva kergusega, et sotsmaksu ülempiir tuleb seada ja see maksab palju, aga FIE-de puhul me maksusüsteemi ei kõiguta. Kurbloolisus on selles, et mõlemad on vajalikud ja täiendavad üksteist. Kui ülempiir tekitab küll esialgu augu eelarvesse, kuid toob tulevikus selget tulu, siis tegevusloamaks kui alternatiiv variant ei tekita mingit kulu vaid ilmselgelt stabiliseerib laekumisi eelarvesse (samas vähendab töötusriske, sellest tekkivat stressi ja haige- ning töötukassa kulusid).

Muide, väga õige on luua mehhanismid, mis soodustavad nutikate töökohtade ja ekspordile suunatud töökohtade tekkimist. See ei ole mitte ainult õige, vaid ka ainuvõimalik viis jääda ellu globaliseerunud maailmas. Iga palukene, mis kukub meile globaalse majanduse pidulaualt, on meie mastaape arvestades tohutud mahud võrreldes koduturu võimalustega.

Kuhu siin siis väikeettevõtja paigutub?

Millegipärast arvame, et FIE on vaid mingi viisumeister või käpikukuduja, kuid see on väga kirju seltskond, kes võiks (ja peaks) kaasa lööma ka nutikate töökohtade kontekstis ja mitte kui peidetud töösuhe, vaid kui ettevõtja. Samas on nutikate töökohtade tekkimisel tarvis tohutu hulk teenuseid ja tugitegevusi, ilma milleta nutikad töökohad ei suudagi toimida ehk sellisel juhul neid ei tekigi. Majanduses nagu looduseski on kõik omavahel seotud kas sümbioosis või toitumisahela kaudu.

Vahel seame nõudmiste lati mõttetult kõrgele, lähtudes enese väga kõrgetest ja põhjalikest teadmistest, kandes need oskused ja teadmised kriteeriumina üle kõigile teistele. Näitena mõned arutlused, et raamatupidamist võiks pidada pangakontol või kui ei suuda kahte tulpa kokku arvutada, siis pole vajagi ettevõtjaks hakata.

Olen tuliselt selle poolt, et ettevõtja parim raamatupidaja on tema kontonäit, kuid igakord ja igas äris ei ole võimalik kaardimakseid teha ning kõik ei ole ka arvutitega piisavalt „sina peal”. Kas me seepärast lülitame inimese ettevõtlusest välja, et ta pole arvutifriik või on segaduses, mida ta võib kanda kuludesse, mida mitte? Kas majanduskeskkonnal oleks parem, kui see inimene lõpetaks oma tegevuse (kõik ei küüni oü-deni) ja otsiks palgatööd (mida pole)? Või las ta vajub illegaalse tegevuse sohu? Ja siis me kontrollime teda ja karistame teda ja …. mis edasi?

Siin ongi see kõige tähtsam, et me säilitaksime ja suurendaksime liikide ja vormide rikkust mitte ainult looduskeskkonnas vaid ka majanduskeskkonnas. Tähtis on ettevõtlusjulguse ja ettevõtlustahte toetamine ja mitte ainult sõnades. (Muide, ühe seadusliku ettevõtlusvormi halvustamine ei tekita kindlust.) Kes tunneb ennast kindlamini ostes tegevusloa, see ostku. Kes tahab pidada oma raamatupidamist pangakeskkonnas, see pidagu seal, ning kes tahab pidada oma bilanssi ruudulises vihikus, see pidagugi seda ruudulises vihikus.

Ja veelkord : tegevusloamaks oleks alternatiivne, mitte ainukene võimalus, seega keda ei huvita, võib rahulikult jätkata vanaviisi. See ongi valikuvabadus. Ärgem otsustagem kõiki oma kõrgest kantslist ära. Laskem inimestel ise valida. Peaasi, et nad oleksid rahul, suudaksid toita ennast ja oma peret ning õiendada oma kohustused riigi ees. 

Ja treenigem endas rohkem sallivust. See ei ole just päris demokraatia, kui meil on võimalikud vaid kaks arvamust: esitaja arvamus ja vale arvamus. Seega me peaksime majanduse tervisesse suhtuma samamoodi nagu metsa tervisesse - seal peab olema kohta nii mustikale kui pihlakale kui ka kadakale.

Ainult mastimändide metsa ei ole olemas.

Autor: Lemmi Kann, Peeter Tammistu