Audiitor Rein Ruusalu ilmutas 17. märtsil kirgliku popkultuuri, eurodirektiive, vabadusteooriat ja muud miksiva artikli, mis kõige muu hariva seas räägib ka e-aruandlusest, jõudes lõpuks aplombika järelduseni, et uue aruandluskeskkonna tõttu ei kuulu Eesti enam demokraatlike turumajanduslike riikide sekka.
Mina mõistagi nii ambitsioonikat ülesannet endale ei sea, vaid piirdun kiretult sellega, mida ex officio päris hästi tunnen, ehk tollesama aruandluskeskkonnaga. Laias laastus võib öelda, et vähemalt ühes on austet audiitoril õigus: biitlitel on tõesti popiklassikasse kuuluv lugu „Back in the USSR“.
Muus jutus on ent ridamisi apsakaid sisse lipsanud. Eks ikka juhtub, nii et iseenesest võiks ju piirduda vastusega „Let it be“. Aga kuna eksimused on pärit audiitorilt – eeldatavasti autoriteetselt asjatundjalt, lausa arvamusliidrilt sel teemal –, siis peab need avalikkuse huvides õigeks sättima.
Rein Ruusalule jääb arusaamatuks, miks oli vaja keelata ettevõtjatel finantsaruannete koostamine väljaspool ettevõtjaportaali. Minuga on sama lugu, mina ka sellest põrmugi aru ei saa. Ja kui ma saaksin teada, kes selle audiitoril ära keelas, manitseksin keelajat, et selline tegu on õigustühine – ei seadus, uus aruandluskord ega justiitsministeerium sellist keeldu ei salli. Kinnitan kõigile, kes audiitori sõnade mõjul kahtlema hakkasid: earuandluskeskkonna kasutamine on vabatahtlik, kuni 2011. aastani võib aruandeid esitada ka notari kaudu.
Teiseks olevat tegu pigem test- kui valmis keskkonnaga. Loomulikult pole sedavõrd uudne e-lahendus kohe absoluutselt eksimatu, kuid testperiood sai siiski läbitud enne keskkonna avamist. Kinnitan siingi: süsteem ei ole pidevas muutumises, vaid seda on täiendatud üsna napilt. Tõsi, audiitortegevuse seaduse muutmine on tinginud muudatusi ka portaalis, kuid sel pole seost keskkonna valmisolekuga.
Sellest, et portaal kasutuskõlblik on, annavad tunnistust nii meieni jõudnud heakskiitev tagasiside kui ka tõsiasi, et portaali kaudu on esitatud rohkem aruandeid kui möödunud aastal. Kusjuures kedagi ei ole tagant kiirustatud – pole vist vaja meenutadagi, et aega on juuni lõpuni.
Veel küsib Rein Ruusalu, miks küll Eesti ei võtnud teistest riikidest eeskuju. Tegelikult võttis. Enamgi, äsja külastasid justiitsministeeriumi Taani kolleegid, kes tegelevad oma kodumaal samasuguse aruandluse korraldamisega. Kui lühidalt öelda, siis nad ei varjanudki oma kahetsust, et miks nad küll ise omal ajal ei käitunud sel moel kui meie nüüd.
Kirglik tõe taganõudmine on tihti kiiduväärt. Et aga kirg pimestama ei hakkaks, tasub tutvuda teema objektiivse tutvustusega meie veebipäevikus. Rahulikku lugemist ja edukat aruandlust!
Autor: Marko Aavik, Lemmi Kann
Seotud lood
Elektroonilisele finantsaruandlusele üleminekuga tegi Eesti pisikese sammukese e-riigi osas edasi, kuid finantsaruandluse filosoofia osas tehti suur samm tagasi, biitlite sõnadega väljendudes, „Back in the USSR“.
Äripäev kirjutas elektroonilise aruandluse probleemidest pikemalt 4. märtsil. Artiklis sõna saanud raamatupidajad muretsesid eelkõige selle pärast, et kuigi aruandluskeskkonna kasutamine muutus juba 1. jaanuarist kohustuslikuks, muudetakse ja täiendatakse keskkonda pidevalt. Teised riigid on sarnaseid süsteeme rakendanud pika üleminekuajaga.
Eesti parimaks e-teenuseks tiitli e-valitsuse kategoorias tunnistati elektrooniline majandusaasta aruannete keskkond, kuna see puudutab enam kui 120 000 Eesti ettevõtjat.
Raamatupidaja.ee lugeja ei ole nõus justiitsministeeriumi asekantsleri Marko Aaviku arvamusega, nagu oleks e-aruandluse portaalile tulnud tagasiside igati positiivne ja soovitab asekantsleril maa peale tulla.
Infopanga võlaregister on viimase nelja kuu jooksul aidanud ettevõtetel võlglastelt tagasi saada keskmiselt 47% võlgadest ja augustis tõusis see näitaja koguni 79%-ni.