Back in the USSR

Elektroonilise aruandluse puhul on tähelepanuväärne märkida, et tegemist ei ole pelgalt aruannete esitamise kohustusliku keskkonnaga. Suurele osale ettevõtetest on kohustuslik koostada aruanne ettevõtjaportaalis ning väljaspool ettevõtjaportaali koostatud aruanded on keelatud.

EL 4. direktiivi kohaselt peab äriregistris talletama täpselt niisuguse finantsaruande nagu ettevõtte juhtkond koostas ja millele audiitor oma hinnangu andis. Eestis tehti seadus, mille kohaselt registrile saab esitada ainult taksonoomia kohaselt koostatud aruannet. Aruanne vastab taksonoomiale juhul kui ta on ettevõtjaportaalis koostatud. Niisuguse konstruktsiooniga keelati ettevõtjatel heale tavale vastavate aruannete koostamine nii nagu ettevõtjad seda sooviksid. On üldteada fakt, et ettevõtjaportaalis loodud aruannete koostamise ja esitamise keskkond on sisuliselt pidevas muutumises olev testkeskkond.

Me oleme Eestis vabadustega juba liiga ära harjunud. Oleme harjunud, et meil on suurepärane finantsarvestuse reeglistik, mis põhineb rahvusvahelistel standarditel. Oleme harjunud finantsarvestuse- ja raporteerimise põhimõtetega, mis on omased demokraatlikele vabaturumajanduslikele riikidele. Tuleb hakata ümber harjuma. Kui oleks olemas mõõdik, millega mõõdetakse ühiskonna koguvabaduse hulka, siis ühiskonna koguvabadus kahenes selle e-afääri tulemusel.

 Finantsaruandlust ei saa mitte kuidagi võrrelda näiteks tulude deklareerimisega, mille osas eksisteerib edukalt juba mitmeid aastaid elektrooniline aruandluse kanal, mis on vabatahtlik, mitte kohustuslik. Valdav enamus on selle aga omaks võtnud. Tuludeklaratsiooni puhul on oluline eelkõige lõppnumber kui palju peab maksu maksma.Finantsarvestuse puhul on oluline info tervikuna.  Finantsaruandluse usaldusväärsus on ka üks riigi edukaks toimimiseks vajalik kriteerium. On äärmiselt kahetsusväärne, et e-aruandluse kohustuslikuna kehtestamise otsustajad sellest midagi ei tea.

Jääb täiesti arusaamatuks, miks oli vaja keelata ettevõtjatel finantsaruannete koostamine väljaspool ettevõtjaportaali? Millist ühiskondlikku hüve sellega taotleti? Kas sellega vähendati ettevõtjate halduskoormust? Kas suurendati ettevõtete konkurentsivõimet? Näiteks Statistikaamet on teatanud, et nemad vajavad 2-aastast üleminekuperioodi, et oma süsteemid ettevõtjaportaaliga ühildada. Enne 2 aastat Statistikaamet ei kasuta ettevõtjaportaali infot, seega aruandluse maht ei vähene ettevõtjate jaoks mitte grammigi.

Tee süsteem valmis, tõesta et see on hea, anna võimalus testida, anna võimalus vabatahtlikult kasutada. Kui kriitiline mass kasutajaid on vabatahtlikult süsteemi kasutama hakanud, alles siis võib hakata mõlgutama mõtteid süsteemi kohustuslikuna kehtestamise üle. 

Üsna paljud ettevõtjad suhtuvad ettevõtjaportaalis tabelite täitmisse, et tuleb sisestada infot niipalju, et süsteem enam „errorit“ ei anna ja siis on valmis. Kusjuures see tendents on süvenemas. Isegi kui tahaks teha perfektset aruannet, siis varem või hiljem komistatakse tehnilistele probleemidele ning tuleb käega lüüa ja vaadata lihtsalt, et süsteem „errorit“ ei annaks. Aastaaruannete koostamisel on esikohale nihkumas riigi poolt rangete reeglitega ette kirjutatud nõuete täitmine kui et laiema majandusüldsuse infovajaduste silmas pidamine.

Praegune süsteem ei ole ettevõtete jaoks vaid ettevõtted on süsteemi jaoks. Miks küll teistes EL riikides ei ole analoogilist süsteemi kohustuslikuna kehtestatud, kuigi vabatahtlikuna eksisteerivad analoogilised süsteemid paljudes EL riikides juba mitmeid aastaid? Mõnes EL riigis eksisteeris analoogiline vabatahtlik süsteem juba enne seda kui Eestis alles hakati asjakohast lähteülesannet püstitama.

Põhjus on selles, et demokraatlikes turumajanduslikes riikides mõistetakse suurepäraselt finantsaruandluse olulisust ühiskonnale tervikuna ning nii uljaid eksperimente ette ei võeta, nii läbimõtlematuid  käske ja keelde ei jagata.

 

Autor: Rein Ruusalu, Lemmi Kann