Käsundus- ja tööleping on erinevad

Kui töölepingu alusel töötamine on reguleeritud õigusaktides sätestatud kohustuslike nõuetega, siis võlaõiguslikule käsunduslepingulisele suhtele tööõigust reguleerivad seadused ja määrused ei laiene. Seega on pooled vabamad otsustama, millistes tingimustes käsunduslepingus kokku leppida.

Võlaõigusseaduses reguleeritud käsunduslepingu puhul kohustub üks lepingupooltest osutama teenuseid ja teine maksma selle eest tasu. Puudub käsundiandja poolne otsene juhtimine ja kontroll, eeldatakse käsundisaaja iseseisvust käsundi täitmisel.

Kuna nii töölepingu kui ka käsunduslepingu alusel teenib üks lepingupooltest tulu tehes teisele lepingupoolele tööd, siis on nende lepinguliste suhete eristamine keeruline ja tekitab vaidlusi lepingu olemuse üle. Sageli juhtub, et pooled on sõlminud käsunduslepingu, kuid lepingu lõpetamisel esitab töötaja töövaidlusorganile nõude ja palub tunnistada sõlmitud käsundusleping töölepinguks ja vastav suhe töölepinguliseks suhteks. Vaidlustes lepingu ja vastava õigussuhte olemuse üle hinnatakse eeskätt töö tegija allutatust juhtimisele ja kontrollile, töösisekorrale, tema tööaja reguleeritust ja muud taolist.

Et välistada käsunduslepingu hilisemat lugemist töölepinguks, peaks käsunduslepingu tingimused olema iseloomulikud võlaõiguslikule suhtele. Välistada tuleks tingimused ja sõnastused, mis on iseloomulikud töölepingulisele suhtele. Kuna käsundisaaja ei ole allutatud äriühingu töösisekorrale, tuleb välistada näiteks käsundisaaja märkimine puhkuste- või tööajakavasse, käsundisaajale kollektiivlepingu ja töösisekorraeeskirjade laiendamine, kanded tööraamatusse. Soovitavalt võiks käsunduslepingu lõppsätetes täiendavalt märkida, et poolte kokkuleppe kohaselt on sõlmitud leping võlaõiguslik käsundusleping, mille täitmisel juhindutakse võlaõigusseadusest.

Allikas: Karin Vahtra

Autor: Karin Vahtra