Kas maamaks on ikka pisiasi?

Maamaks tundub olevat Pärnu linnavalitsusele tühiasi. Miks muidu seda aasta tagasi kahekordistati.Siis protestis asja vastu Pärnu Postimees. Oma vastulause ütles mõni lehelugejagi. Selle kavatsuse vaidlustas linnavolikogu Res Publica fraktsioon. Kõik aga jäi nii, nagu Reformierakond ja Keskerakond soovisid. Isamaaliit samuti. Põhjenduseks eesmärk täita linnakassat ja suurendada linnakodaniku heaolu.

Loomulikult, kui linnapea või tema nõunik kuus vähemalt 25 000 krooni palka saab, ei ole maamaks tõesti probleem. Isegi mitte Pardi tänaval või Tammsaare puiesteel. Aga samas piirkonnas elav pensionieas linnakodanik peab 1000ruutmeetrise krundi eest igal aastal vähemalt ühe kuu pensioni ära andma.

Et oma elutööna soetatud-ehitatud majas edasi elada, tuleb kehvemal järjel kinnistuomanikul igal aastal kuu aega leivakõrvaseta läbi ajada. Kõik selle nimel, et linnakassasse mõni miljon rohkem laekuks.

Inimlikum maks

Res Publica arvates võiks maamaks olla koormis, mida paljuski saaks muuta senisest inimsõbralikuks.

Alustagem mittepärnakatest, kes siin kinnisvara omavad. Enamik neist on heal järjel, kas Tallinna elanikud või hoopis mõne välisrriigi kodanikud, kellel Pärnus on suvemaja. Nemad suudaksid ja ehk tahaksid maksta kordi rohkem kui keskmine pärnakas.

Linnavalitsusele piisaks maksude mõistlikust diferentseerimisest ja sellistele keskmisest jõukamatele inimestele ahvatleva elukeskkonna loomisest. Sellesama maksu arvel. Oleks hea nii neil kui meil.

Teiseks, miks ei võiks maamaksu tõstja arvestada sellega, mida üks või teine kinnistuomanik linna heaks teeb? See pole oluline, kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Olgu või sümboolselt, aga kümnendiku kuni veerandi võrra võiks maamaksu alandada neil, kelle kinnistu piirneb kas üldkasutatava kõnniteega või tiheda liiklusega tänavaga.

Selles mõttes ei ole ükskõik, kas elada mõnel umbtänaval, kus lumehanged kedagi teist peale omaniku ei häiri, või hoopis Karja tänaval, kus suurema osa aastast peab sõna otseses mõttes võitlema kõnniteedele lund kuhjavate lumesahkadega.

Kolmas tee, ehk küll rohkem sümboolse olemusega, oleks maamaksu alandamine paljulapselistele peredele või peredele, kus on teisi ülalpeetavaid.

Näiteks iga ülalpeetava arvel võiks maamaks olla kümme protsenti väiksem. Kolme-nelja lapsega perele teeks see aastas mitusada krooni. Siis võiks pereisa viia lapsed näiteks veekeskusesse ja öelda, et sulistage linnavalitsuse volil.

Tühiasi, ent tänu missugune. Võimalusi inimkeskselt maksustada oleks muidki. Tasub ainult mõelda ja inimestega läbi rääkida.

Võimul napib selleks aga tahet. Ilmselt ei tea nad raekojas sedagi, et pole harvad juhud, kui kinnisvarabüroosse tulevad vanainimesed sundsooviga müüa maja, kus kogu elu elatud. Üks põhjusi on suutmatus oma kodu üleval pidada. Ka hirmkõrge maamaksu tõttu. Seda, mida selline kodust loobumine tähendab püsielanikule, ei suuda või ei soovi vist mõista head palka saav linnajuht. Aga tasuks mõelda.

Linnavalitsuse soovimatus

Eelarvekomisjonis väitis linnapea nõunik Taimi Vilgas Res Publica selliste soovituste peale, et nende rakendamine ei olevat võimalik. Seadus ei lubavat. Sama jutt kostis volikogu istungilt.

On arusaamatu, mis peale soovimatuse takistab linnavalitsusel soostumast meie ettepanekutega alustada maamaksu käsitlevate seaduste muutmist. Selleks vajalike ettepanekute tegemine oleks ju võimulolijatele kasulik.

Opositsioonis Res Publica on eelkirjeldatud ettepanekud teinud võimuliidule aasta tagasi ja teeb nüüdki. Aga asi nõuab arvutusi, nii laekuvate kui ärajäävate tulude ja kulude analüüsi. Infot ja ametnikke käsutab ikkagi linnavalitsus. Seega tuleks Res Publica ettepanek lihtsalt dokumendiks vormida. Eks näe, kas midagi muutub.

Aasta tagasi maamaksu tõstes väitis linnavalitsus, et lisaraha kulutatakse konkreetsete, linnakodanikele eriti vajalike investeeringute rahastamiseks. Võin eksida, aga mullu põhjendati selliselt toimimist vajadusega kesklinna koolidele võimla ehitada.

Seni ei ole asjad korras võimla projektigagi. Ehitamisest rääkimata. Maamaksu sihtotstarbelisest kasutamisest räägitakse üldist juttu, et see läheb linnaelanike hüvanguks. Niisama hästi võib väita, et see raha läheb hoopis ametnike palgatõusuks.

Tulevaks aastaks on volikogu oma otsuse maamaksu kohta teinud. Aga juba praegu peaks linnavalitsus mõtlema, mida muuta, ning vastavalt tegutsema. Siis ei kujune maamaks aasta pärast jälle pisiasjaks, mis rutiinselt ja häälteenamusega kehtima pannakse.

Autor: Krista Nõmm