10 tööturu ennustust aastaks 2020

• Võõrtööjõu kvoot saab täis jaanuari esimesel tööpäeval

Eelmisel aastal ennustasime, et võõrtööjõu kvoot täitub hiljemalt märtsiks. Seekord pole mõtet sellekohast ennustust teha, sest sisuliselt on järgmise aasta kvoot juba täis, kuigi vormiliselt avaneb see jaanuaris. Praeguseks on tehtud mitu tuhat eelbroneeringut ehk kvoot täitub ilmselt ametnike uue aasta esimesel tööpäeval. Tagurlik kvoodipoliitika kahandab Eesti konkurentsivõimet ja haavab eelkõige tootmist, mis kolib üha tempokamalt Eestist välja. Samuti kaasneb kunstliku piiranguga ebaseadusliku võõrtööjõu sissevool, sest kui nõudlust on, tekitatakse ka pakkumine.

Eesti riigile ja ühiskonnale tähendab makse mittemaksev hall tööjõumass sotsiaalseid probleeme. „Mustalt töötamine“ võib hakata tunduma ahvatlev ka välistudengitele kui vastu peaks võetama praegu kooskõlastusringil olev seaduseelnõu, mis keelab välismaalastest tudengitel töötada rohkem kui 16 tundi nädalas ja saada alla keskmise palga jagu töötasu. Kuna igas halvas on alati ka midagi head, võib eeldada, et inimeste nappus sunnib riiki panustama olemasolevate inimeste arendamisse ja koolitusse nii raha kui aega.

• Maksuamet leiab rahapaja

Maksuamet töötab välja meetodi, kuidas ohjata võõrtööjõudu maksuvabalt vahendavaid hangeldajaid nii, et maksud makstakse Eestis. Renditöö fookusesse võtmine on positiivne samm, sest juba mitu aastat on liikunud paljude Eestis renditöötajatena tegutsenud inimeste maksud (kui neid üldse on makstud) mõnda teise riiki. Loodetavasti saab lahendus peatselt valmis ja jõuab hiljemalt 2021. aastaks ka seadustesse ja praktikasse ning parandab hüppeliselt maksulaekumist. Seadusemuudatuste ja reguleerimise tuhinas tuleb pöörata tähelepanu infosüsteemide ühildumisele ja selgitustööle, et vähendada administratiivset segadust.

• Määramatus määrab töösuhteid

Kuna määramatust on palju, kasvavad tööturul konfliktid ja vastuolud nõudluse ja pakkumise vahel. Tööandjad ootavad üha suuremat panust, töötajad tahavad üha lihtsamalt hakkama saada. Tammsaare-aegne töö ja armastuse seos 21. sajandil ei kehti. Tööandjad tunnevad, et töötajad ei pinguta piisavalt, töötajad tunnevad, et neile tehakse ülekohut. Töö definitsioon hägustub, üha enam inimesi leiab, et töö peab olema hobi, mida ei tehta raha pärast. Riskide allikas on ka paindlikkus, mida üha enam hinnatakse ja viljeletakse, aga kui mõni töösuhe läheb sassi ja jõuab töövaidluskomisjoni või kohtusse, selgub ikka, et sisulistele lahendustele orienteeritud tööandja on kole koll. Kogemusest ja mineviku mustritest pole enam palju õppida ning kuna nõudlus ja pakkumine on erisuunalised, tuleb mõlemal poolel muutuva maailmaga kohanduda.

• Vähem rutiini, rohkem sisu

Töö sisu ja olemus on muutumises olenemata sellest, kas seadusandlus ja ettevõtete sisekorraeeskirjad järele tulevad või mitte. Ühelt poolt muutuvad töösuhted lühemaks, pealiskaudsemaks ja mitteformaalsemaks, teisalt on töötaja üha enam sisuline panustaja, mitte lihtsalt töö teostaja. Paljude inimeste jaoks on motiveeriv kui tööandja ootab initsiatiivikust, iseseisvust ja vastutust, aga leidub ka neid, kellel läheb kohanemine keerulisemalt, sest sisseõpitud abitus – keegi teine ütleb, mida peab tegema – on juured alla kasvatanud.

• Maailmapäästmine ettevõtte põhiväärtustesse

Vastutustundlikkus pole enam sõnakõlks, millega suurettevõtted ja rahvusvahelised kontsernid ennast reklaamivad. Sellest saab hügieenifaktor, milleta tööturul heade töötajate pärast konkureerides midagi peale pole hakata. Noor tööturule laekuv põlvkond tahab täpselt teada, kas ja milline on ettevõtte programm maailma päästmiseks ja kliimaküsimuste lahendamiseks. Vanem põlvkond võib seda algul muigel pilguga jälgida, aga maailm on ses osas pöördumatult suunda muutnud ja kandidaatide silmis võidavad need, kes muutustega kiiremini kaasa lähevad.

• Solvumiskultuur ja kohtuasjade kasv

Solvumiskultuur kogub tuure ka Eesti ühiskonnas. Konstruktiivset tagasisidet võidakse võtta isiklikult ja ebaõnnestunud nalju nähakse ahistamisena. Mõnes mõttes mõjub see töösuhetele puhastustulena, aga teisalt tunnevad paljud, et terve mõistus on ära kadunud ja päris probleemid kaovad pseudoprobleemide taha. Kuna isikliku solvumisega töökaaslase vastu ei anna midagi tulusat peale hakata, sagenevad kohtuasjad nende ettevõtete vastu, kus juhtumid aset leiavad. Loodame, et Eestis jäädakse siiski kahe jalaga maa peale ja solvumisest ei saa äri.

• IT-teadlikkus on tõhus valuuta

Ilmselt ei üllata kedagi, et IT-valdkonna inimesi on puudu, aga IT-valdkonna spetsialistide kõrval muutuvad üha väärtuslikumaks ka IT-baasteadmistega teiste erialade töötajad. Populariseeritakse IT-teadlikkuse kasvu erinevates vanuserühmades, korraldatakse IT-koolitusi ja seda kõike eesmärgiga, et elementaarne IT-tunnetus oleks olemas igas töötajas igal erialal. IT-teadlikkus on seda olulisem, et üha sagedamini teeb masin inimesest tööd odavamalt. Automatiseerimine ja digitaliseerimine on iga eduka organisatsiooni argipäev, seega on IT-teadmised vajalikud nii kontoris kui tootmises ja teeninduses.

• Pensionärid tööle

Eelmisel aastal ennustasime, et 50+ töötajat väärtustatakse ja hakkame nägema kampaaniad sõnumiga: vanus ei loe. See ennustus täitus kiiresti. Järgmisel aastal leitakse pensionäridele tööturul üha rohkem paindlikke võimalusi ehk lahendusi, kuidas nad saaksid teha tööd kodust lahkumata või käia tööl osalise koormusega.

• Lahkunud eestlaste tagasitulek

Mobiilsus kasvab ja inimesed liiguvad mitmesuunaliselt – maalt linna ja linnast maale, Eestist ära ja Eestisse tagasi. Üha rohkem teistesse riikidesse kolinud eesti inimesi naaseb kodumaale, valdavalt ettevõtlikuma ja lojaalsemana. Paljud noored lähevad küll jätkuvalt välismaale õppima ja töökogemust saama, aga üle hulga aja on naasvaid inimesi rohkem kui lahkuvaid.

• Persooniturundus ja eripärade väärtustamine

Samal ajal kui paljud ettevõtted usuvad, et tööandja bränding on võluvits, mis lahendab kõik tööjõuga seotud probleemid, tõstab turundusvaldkonnas pead hoopis persoonibränding. Seejuures turundatakse nii tööotsijat, töötajat kui tööandjat, kes peab olema päris inimene ja eristuv isiksus. Viimane on väga oluline, sest kui aastakümneid (või isegi sadu) on hinnatud klassikalistesse raamidesse sobituvaid inimtüüpe, siis nüüd on eristumisest saanud edu võti ja seda sugugi mitte ainult popstaaride maailmas, vaid igapäevasel tööturul. Hinnas on nii eristuvad arvamused kui ebatraditsiooniline lähenemine töistes küsimustes. „Erinevus rikastab“ pole enam loosung, vaid omandab sisulise tähenduse.