Alustava ettevõtte finantseerimine

Ettevõtte käibevara ja põhivara (bilansi aktiva pool) finantseeritakse omanike (bilansi passiva poole omakapitali osa) ja laenuandjate (bilansi passiva poole kohustuste osa) poolt. Iga vara peab olema millegi arvelt finantseeritud, muidu bilanss ei klapiks.

Kui põhivara ostmiseks raha vajamine on arusaadav, siis käibekapitali finantseerimise vajadus on raskemini mõistetav. Aga sellest oleks vaja aru saada.

Ettevõtte käibekapital koosneb varade poolel käibevarast rahast, nõuetest ostjatele, muudest nõuetest, laovarudest ning võlgade poolelt – võlad tarnijatele, võlad töötajatele, maksuvõlad. Kui võlausaldajad annavad sulle maksmiseks aega 30 päeva ja kliendid maksavad alles 45 päeva pärast, siis on sul vaja enne raha oma arvete maksmiseks kui klientidelt raha laekub.

Rusikareegli kohaselt peaks ettevõte oma lühiajalisi varasid finantseerima lühiajaliste kohustustega ja põhivara pikaajaliste kohustuste ja omakapitali arvelt.

Ettevõte saab alguse omanike poolt ettevõttesse makstud rahast. Kui ettevõte teenib kasumit, siis selle kasumi võib omanikele dividendidena välja maksta. Samas kui ettevõte tahab edasi kasvada, siis kasum reinvesteeritakse, kasutatakse ettevõtte varade kasvatamiseks. See raha kuulub endiselt omanikele, aga seda kasutatakse ettevõtte finantseerimiseks. Ettevõte „võlgneb“ omakapitali omanikele, aga tal ei ole kohustust seda tagasi maksta.

Omanik võib ettevõttele ka laenu anda – laenu andmisele mingeid eraldi reegleid ei ole. Võib anda ka 0% intressiga, ilma graafikuta, ilma tähtajata, ilma lepinguta (mõistlik siiski oleks leping vormistada, aga keegi seda otseselt ei nõua ega kontrolli).

Järgmine finantseerimisallikas on inglisekeelse lühendiga FFF – friends, family and fools, ehk sõbrad, perekond ja „hobi-investorid“. Pankadelt selles etapis sa tõenäoliselt veel laenu ei saa.

Perekond ja sõbrad annavad sulle raha laenuks, sest nad on sind aastaid tundnud ja usuvad sinusse. Sõbrad ja perekond ei ole võimelised reaalselt sinu äriplaani hindama, nad saavad hinnata vaid sinu isiklikku usaldusväärsust, kas sa oled siiani käitunud vastutustundlikult – lõpetanud kooli, pidanud töökohta, oled piisavalt intelligentne. Ja see on ka kõik. Ole nendega aus ja räägi riskidest, et suur osa alustavatest ettevõtjatest siiski ebaõnnestuvad. Küsi minimaalselt vajalikku raha ja ära kunagi laena raha neilt, kes ei saa selle kaotamist endale lubada. Vanaema kirsturaha ei tohi küsida ja ema korterit panti panna.

„Fools“ on hobi-investorid, mitte professionaalsed riskikapitalistid. Nende pädevus ei ole nii kõrge, nad ei suuda sind eriti nõustada ja nendelt saadavad summad ei ole suured. Samas on nad (reeglina teadmatusest) riskialtimad ja investeerivad noorematesse ettevõtetesse.

Kindlasti tuleks teha korralik laenuleping, intressiga ja tagasimaksegraafikuga – ja kokkulepitud graafikust ka kinni pidada. Intressi väljamaksmisel eraisikule tuleb kinni pidada tulumaks 20%. Kui laenuandjaks on sõbra firma, siis intressimaksetelt tulumaksu kinni pidama ei pea.

Intressi suurus. Seotud isikute (vt täpset definitsiooni tulumaksuseaduse §8, põhimõtteliselt: osanikud, juhatuse liikmed ja nende kontrollitavad äriühingud) vaheliste tehingute vahel tuleb kasutada turuhinda. Turuhind tähendab seda, et millise intressiga saaks ettevõte samadel tingimustel pangast laenu (laenu pikkus, eesmärk, tagatisega/ilma). Reaalselt ei hakka keegi sellepärast pankadest pakkumisi võtma ja protsendi murdosad pole olulised, aga võib lähtuda Eesti Panga statistikast.

Näiteks võib sealt statistikast välja lugeda, et ettevõtetele antud lühiajaliste laenude intressimäär on praegu ca 2,5-3,5%. Seega seotud isikule makstav 30% laenuintress on tõenäoliselt ebamõistlik ja tegemist võib olla maksuvaba kasumi ümberkantimisega teise firmasse.

Professionaalsed investorid teavad, et nad võtavad kõrge riski ja aktsepteerivad võimalust, et nende raha kaduma läheb. Pere ja sõbrad võtavad sinu ebaõnnestumist isiklikult ja nendele pead sa oma võla tasuma, kasvõi aastakümnete jooksul.

Hobiinvestorid ei oska riske nii hästi hinnata kui professionaalsed investorid, ei taha kaotusega leppida ja kui sa nendele maksmata jätad, saad sa endale tõenäoliselt eluaegse vaenlase.

Riskikapitalistid teinekord eeldavad, et esimene finantseerimisring olekski tehtud FFF poolt. Sest kui sinu lähimad sõbrad ja tuttavad sinu plaanidesse ei usu, miks peaksid seda tegema võõrad?

Riskikapitalistide teema on täiesti omaette, aga see on mõeldud eeskätt kiirele kasvule suunatud start-up’idele. Tavalisel ettevõtjal on järgmiseks tasemeks pigem pangad ja muud krediidiasutused.

Liisingufirmad – auto või vajalikud seadmed saab võtta ka liisingusse. Liisinguid on kahte peamist liiki: kapitalirent ja kasutusrent. Tavaliselt nõutakse küll omafinantseeringut 10-30%, aga tagatiseks piisab vaid ostetavast varast. Liisingut antakse väikeettevõtjatele kergemini kui pikaajalist laenu.

Kapitalirent on nagu laen, maksad intresse ja laenu põhiosa ning lõpuks saab ostetud asi sinu omaks. Raamatupidamises kajastatakse algusest peale ostetud asja põhivarana ja kohustust laenukohustusena.

Kasutusrent on nagu näiteks kontoriruumide üür, kasutad teisele kuuluvat asja ja maksad selle eest renti. Raamatupidamise bilansis vara ega kohustust ei ole, intressiosa eraldi ei näidata, ongi ainult kuludes igakuise rendi osa.

Osad liisingufirmad tegelevad ka arvete faktoorimisega – kui sinu klientideks on suurfirmad või riigiasutused (kes tihti nõuavad pikka maksetähtaega), siis võib sul õnnestuda need nõuded liisingfirmale maha müüa. Saad raha varem kätte, maksad selle eest muidugi ka intressi. Positiivne aspekt on see, et lisatagatist reeglina ei nõuta.

Tähtajaline pangalaen võetakse tavaliselt mingi konkreetse varaobjekti ostmiseks, mitmeks või kinnisvaraobjektide korral ka mitmekümneks aastaks. Ostetav varaobjekt on tavaliselt ka laenu tagatiseks. Makstakse tagasi võrdsetes osades. Lisatagatise nõudmine on sagedane, aga sõltub ka omapoolse sissemakse suurusest. Ka intressimäär sõltub tagatise suurusest ja kvaliteedist.

Arvelduskrediit võetakse tavaliselt rahavoogude tasandamiseks, on seotud ettevõtte pangakontoga – millega siis saab lubatud ulatuses miinusesse minna. Näiteks kui ettevõtte laekumised on väga pikkade vahedega, või väga kõikuv aastaaegade lõikes (nt hotelliäri, põllumajandus). Kehvematel perioodidel oled miinuses, parematel kuudel maksad laenud tagasi. Arvelduskrediit on tavaliselt aastane leping, jooksvalt makstakse ainult intressi. Kui kõik on jätkuvalt korras, siis lepingut pikendatakse igal aastal. Arvelduskrediit võib olla tagatiseta (nt kui ettevõtte varad on teiste laenude tagatiseks samale pangale panditud), tihti on tagatiseks kommertspant ettevõtte käibevaradele (nõuded ostjatele, laovarud).

Krediitkaardid on tagatiseta, aga kõrge intressiga. Tihti on see üks väheseid krediidivõimalusi üldse, mida alustav ettevõtja kasutada saab. Krediitkaardi valimisel tuleb jälgida intressivaba perioodi ja peale seda makstavat intressi.

Krediitkaart ja arvelduskrediit on salakavalad laenud, kuna neid lubatakse sul lahkelt kasutada ilma põhiosa tagasi maksmata. Nende tagasimaksmiseks peab sul endal piisavalt distsipliini olema. Pankadel on halb komme pakkuda sulle vihmavarju päikeselisel päeval ja nõuda see tagasi kui vihma sadama hakkab. Ehk siis kui sinu ettevõttel läheb hästi, siis pakutakse sulle laenu lahkelt, aga halvematel aegadel, kui laenu tõesti vaja oleks – nõutakse uute andmise asemel eelmisedki tagasi.

Finantsvõimendust mõõdetakse suhtarvuga: kohustused / omakapital. Mida rohkem on ettevõttel võlgu võrrelduna omakapitaliga, seda kõrgem see suhtarv on.

Positiivne on see, et finantsvõimendus suurendab su ettevõtte kasumlikkust ja võimaldab ettevõttel kiiremini kasvada. Omanikud ei pea kaasama teisi omakapitali investoreid ja säilitavad seega kontrolli ettevõte üle. Aga see nõuab päris hoolikat bilansi jälgimist, sobiv suhtarv on tegevusalade lõikes erinev.

Finantsvõimendust peab siiski ettevaatusega kasutama. Majandus on alati tsükliline – paremad ajad ja kitsamad ajad, kehvematel aastatel võib liigne finantsvõimendus karmilt kätte maksta.

Tihti räägitakse headest ja halbadest laenudest. Hea laen on see, mis võimaldab sul rohkem raha teenida, halb laen on see, mille sa lihtsalt ära kulutad. Enamasti jäetakse aga mainimata, et iga laen on seotud riskiga.

Kui su äriplaan ebaõnnestub, siis panka see ei huvita, tema tahab oma raha tagasi saada. Kui sa maksta ei suuda, siis on pangal õigus nõuda sinu tagatiseks antud varade müüki panekut (jah, ka sinu isikliku vara, kui sa isikliku käenduse oled andnud või oma maja peale hüpoteegi seadnud). Kui sellest ei piisa, siis taotleda sinu ettevõtte pankroti väljakuulutamist.

Isikliku käenduse osas tasuks eriti konservatiivne olla ja hoolega uurida, kas õnnestuks kuskilt ilma selleta laenu saada, isegi kui intress on veidi kõrgem. Pangad küll ütlevad, et see on rohkem „moraalseks tagatiseks“, aga sul ei maksa kahelda, et vajadusel seda ka reaalselt kasutatakse.

Allikas: pilvebyroo