Kuidas teha vahet kasulikul äril ja maksupettusel

6.11.2017 tegi Riigikohus otsuse[1], kus selgitas taaskord näiliku tehingu sätete alusel maksustamise põhimõtteid. Kaasuse asjaolud olid lühidalt järgmised. Kolm äriühingut ostsid kinnistu 3,9 miljoni eest ja müüsid selle järgmisel päeval edasi 5,38 miljoni eest. Esialgses ostutehingus esindas kolme äriühingut isik, kes esindas hiljem ka lõplikku ostjat. Esialgseks tehinguks vajamineva ostusumma andis algusest peale lõplik ostja. Maksupettus seisnes maksuhalduri hinnangul selles, et maksukohustuslane kajastas oma raamatupidamises kuludokumenti, milles kajastatud hind ei vastanud tegelikkusele. Kinnistu müügihind suurenes päevaga 1,48 miljonit. Maksuhalduri hinnangul viis lõplik ostja oma ettevõtlusest maksuvabalt välja 1,48 miljonit, millele puudus nõuetekohane kuludokument.

Riigikohtu hinnangul tugines maksuhaldur oma otsuse tegemisel maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 sätestatud näiliku tehingu maksustamise reeglitele, kuigi maksuhaldur otsuses sellele otseselt ei viidanud.

Riigikohus on varem selgitanud, et näiliku tehingu tuvastamiseks tuleb kahtluse puhul, et näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, tuvastada, et poolte tahe oli suunatud teistsuguse tehingu tegemisele. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, on maksu määramiseks vaja tuvastada ka maksueelis[2]. Järelikult on praegusel juhul otsustav, kas tuvastatud asjaoludest saab järeldada, et tehingu poolte tahe oli teha tehing 5,38 miljoni euro asemel 3,9 miljoni euroga.

Riigikohus rõhutas, et tulumaksukohustust reguleerivate normide eesmärk ei ole tagada äriühingu võimalikult ratsionaalset majandustegevust. Turuhinnast kõrgema hinnaga tehingute tegemine ei tekita tulumaksukohustust, v.a TuMS § 50 lõikes 4 sätestatud juhul. Maksuhaldur ei ole praeguses asjas väitnud, et tegemist oli seotud isikutega TuMS § 8 lõike 1 mõttes. Maksuhaldur on vaid märkinud, et isikud teadsid üksteist ja olid omavahel tuttavad.

TuMS § 50 lg 4 alusel, kui residendist juriidilise isiku ja temaga seotud isiku vahel tehtud tehingu hind on erinev nimetatud tehingu turuväärtusest, maksustatakse tulumaksuga summa, mille maksumaksja oleks tuluna saanud, või summa, mille maksumaksja oleks kuluna kandmata jätnud, kui siirdehind oleks vastanud tehingu turuväärtusele.

Riigikohus rõhutas, et majandustegevuses on tavapärane, et ostetud kaup müüakse kallimalt edasi, kusjuures lisandunud hind katab edasimüüja kulud ja sisaldab ka tasu võetud äririski eest. Sellistel tehingutel põhineb kogu kaubandus. Niisuguse tehingu käigus lisanduv hind sõltub üksnes sellest, millistel tingimustel on ostja ja müüja nõus tehingu tegema. Maksuhalduril ega kohtutel ei ole alust niisugusesse hinnakujundusse üldjuhul sekkuda. Samuti rõhutas Riigikohus, et kaebaja tasus ka tegelikult kogu arvel näidatud tasu panga ülekandega. Miski ei viita poolte tahtele teha tehing 5,38 miljoni asemel 3,9 miljoniga.

Riigikohus tühistas halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning rahuldas maksumaksja kaebuse.

[1] Riigikohtu otsus 3-15-1758

[2] Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-15-1303, punktid 9 ja 10.

Autor: Tõnis Elling, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht