Spordi mõiste käibemaksudirektiivi tähenduses

Käibemaksudirektiivi artiklis 132 on sätestatud, et liikmesriigid vabastavad käibemaksust otseselt spordi või kehakultuuriga seotud teatavad teenused, mida mittetulundusühingud osutavad spordi või kehakultuuriga tegelevatele isikutele.

Siit tekib ka küsimus, mis on sport või kehakultuur? Aastakümneid on arutatud selle üle, kas male ja kabe on sport? Ehk siis, kas spordiks saab lugeda ainult aktiivset füüsilist liikumist või saab sport olla ka pingeline mõttetegevus, millega olulist füüsilist koormust ei kaasne.

Vaidlus Euroopa Liidu Kohtus

Euroopa Liidu Kohtus on pooleli vaidlus, millised olulised tunnused peavad tegevusel olema, et see oleks „sport” käibemaksudirektiivi 2006/112/EÜ artikli 132 lõike 1 punkti m tähenduses? Eeskätt, kas tegevus peab sisaldama olulist kehalist osa, millest tulemus oleneb, või piisab sellest, kui tegevus sisaldab olulist vaimset osa? Lisaks esitati Euroopa Kohtule küsimus, kas turniiribridž on „sport” käibemaksudirektiivi artikli 132 lõike 1 punkti m tähenduses?

Kohtujurist Maciej Szpunar esitas kohtule oma arvamuse, kus muuhulgas märkis, et tarbija jaoks sarnaseid või samu vajadusi rahuldavaid tegevusi ei tohi maksustada erinevalt. See oleks neutraalse maksustamise põhimõtte rikkumine. Samuti viitas kohtujurist, et paljud rahvusvahelised spordiorganisatsioonide katusorganisatsioonid hõlmavad sõnaselgelt vaimset sporti või toetavad kehalise osata tegevusi. Parim näide selle kohta on male. Kui kehaline osa ei ole vajalik, määratletakse „sport” võistlemise kaudu ja asjaoluga, et varustust ei paku ainult üks tarnija. Mitme tarnija olemasolu välistab tegevused, millel ei ole kodanikuühiskonnas laia kandepinda, nagu turul olevad kommertstooted, mille ettevõtjad on kavandanud pelgalt tarbimiseks (nt videomängud).

Kohustuslik kehaline osa välistaks kohtujuristi arvates ipso facto mitmesugused tegevused, mida peetakse üldiselt spordiks, kuigi nende kehaline osa on täiesti tühine ja mille spordiks liigitamine on väljaspool kahtlust. Kohtujurist tõi näitena laskmise ja vibulaskmise.

Sporti iseloomustavad tunnused

Kohtujuristi arvates on enamikul tegevustest, mida nimetatakse üldiselt „spordiks”, ühine see, et:

1) need nõuavad teatavat pingutust raskuse või takistuse ületamiseks (ega ole seega puhtalt vabaajategevused), olenemata sellest, kas see raskus on vastasega võistlemine või keha või vaimu piiride ületamine;

2) nende takistuste ületamine treenib teatavat kehalist või vaimset oskust ja toob seeläbi kasu spordiga tegelevate isikute kehalisele või vaimsele heaolule;

3) neid tegevusi ei harrastata tavaliselt ainult puhtärilises kontekstis;

4) „spordi” olemasolule viitab (kohaliku) avalikkuse suhtumine või rahvusvaheline tunnustus.

Teisisõnu tuleb „sporti” direktiivi tähenduses mõista nii, et see tähendab vaimse või kehalise vormi treenimist kodanike tervisele ja heaolule üldiselt kasulikul viisil, sest vastasel juhul ei oleks see kooskõlas käibemaksudirektiivi IX jaotise 2. peatükis sätestatud erandite eesmärgiga.

Kohtujuristi arvates ei pea spordi puhul olema kohustuslik teatava kehalise osa olemasolu. On tõsi, et mõiste „sport” määratluse alla jõuavad ainult vähesed mittekehalised spordialad, sest need ei tohi olla pelgalt vabaajategevused, peavad pälvima teatava tunnustuse ning omama enamiku kehaliste spordialadega seotud tunnuseid ja kasutegureid, kusjuures mõju vaimsele vormisolekule ja heaolule tuleb pidada samaväärseks mõjuga kehalisele vormisolekule ja heaolule.

Kohtujurist teeb Euroopa Liidu Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et tunnused, mis tegevusel peavad olema, et see oleks „sport” käibemaksudirektiivi artikli 132 lõike 1 punkti m tähenduses, ei pea sisaldama olulist kehalist osa, millest tulemus oleneb. Piisab, kui tegevus sisaldab olulist vaimset osa, millest tulemus oleneb.

Teisele küsimusele soovitab kohtujurist samuti vastata jaatavalt. Bridž ei ole õnnemäng ning samuti ei näi selle liigitamine spordiks olevat eespool nimetatud põhimõtetega vastuolus. Asjaolu, et turniirid toimuvad rahvusvahelisel tasemel ja et mängu tulemused näivad eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatud faktiliste asjaolude kohaselt otseselt sõltuvat tegevusele pühendatud ajast ja treenimisest, osutab sellele, et bridž on spordiala nagu paljud teised. Turniiribridžis võistlemiseks on vaja märkimisväärset vaimset pingutust ja treenimist.

Saab näha, kas ja millises osas Euroopa Liidu Kohus kohtujuristi arvamust arvesse võtab, kuid sellegipoolest on kohtujuristi argumente huvitav ja hariv lugeda ning seda mitte ainult käibemaksu pärast.

Autor: Tõnis Elling, mag. iur, Leinonen OÜ nõustamisüksuse juht, Sisekaitseakadeemia Finantskolledži maksunduse ja tolli õppetooli juhataja