Töötajatele võimaldatavad soodustused võivad tuua maksuriski

Vastavalt tulumaksuseaduse § 48 lõikele 4 on erisoodustuseks igasugune kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse töötajale. Töötajateks erisoodustuse mõistes on ka juhtimis- ja kontrollorgani liikmed, võlaõigusliku lepingu alusel töötavad isikud. Siinjuures on oluline eristada, et rahalised hüved ja väljamaksed tuleb maksustada tavalise palgatuluna ning mitterahalised hüved erisoodustusena.

Olukorras, kus ettevõte pakub töötajatele võimalust osta tooteid või teenuseid odavamalt kui „inimesele tänavalt“, tuleb soodushinna ning võrreldava ostukäitumisega tavakliendi jaoks kehtiva hinna vahe maksustada erisoodustusena. See tähendab, et erisoodustus tekib juhul, kui tavahinnakirjast tehakse lisaks tavapärastele kliendisoodustustele veel täiendavaid soodustusi, mida samaväärne tavaklient ei saa. Vastavalt TuMS § 48 (7) tuleb lähtuda erisoodustuse hinna määramisel üldjuhul erisoodustusena antud kauba või teenuse turuhinnast (täpsemalt sätestatud Rahandusministri määruses nr 2 „Erisoodustuse hinna määramise kord § 2).

Käibemaksuseaduse § 12 (14)1) kohaselt kui kaupa või teenust müüakse seotud osapoolele tulumaksuseaduse mõistes (TuMS § 8, sh loetakse ka töötajat seotud osapooleks), siis on maksustavaks väärtuseks turuväärtus kui kauba või teenuse eest makstav tasu on turuväärtusest väiksem ning kauba või teenuse soetajal ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust.

Turuväärtuse määramisel siirdehindade kontekstis saab tavaliselt lähtuda hindadest, mida ettevõte pakub endaga mitteseotud klientidele, mis peaksid peegeldama turuhinda. Ka erisoodustuse hinna määratlemise osasvõiks tehingute võrdlemisel üldjuhul vaadata maksumaksja ja temaga mitteseotud isikute vaheliste tehingute andmeid kolmanda isiku ja temaga mitteseotud isiku vaheliste tehingute andmete asemel. Seega, kui tooteid või teenuseid, mida töötajatele soodsamalt pakutakse, müüakse ka kolmandatele osapooltele sarnastel tingimustel, siis turuväärtuse määramisel tuleks kasutada sisemist võrreldavat hinda.

Siiski on siin ka üks „aga.“ Praktikas on tavapärane ka see, et töötajatele rakendatakse sarnaseid soodustusi, mida pakutakse äriklientidele, kes ostavad tooteid või teenuseid regulaarselt ning suurtes kogustest. Levinud on arusaam, et antud juhul ei tule hinnakirja ja soodustuste vahe maksustada erisoodustusena ning käibemaksu osas riski üldse ei tajuta.

Siinkohal tulebki mängu võrreldavus, kuna esiteks töötajatega tehtud tehingud ei ole üldiselt võrreldavad juba mahtude osas äriklientide tehingutega ehk tehingute tingimused on erinevad. Juhul kui näiteks eraisikust klient (kellega tehingud on eeldatavasti võrreldavad töötajatega tehtavate tehingutega) ei saa tooteid või teenuseid soetada sama allahindlusprotsendiga, mida saab töötaja, tuleb kahe hinna vahe maksustada erisoodustusena ning käibemaksu tasuda turuväärtuse summalt, kuna töötaja on saanud hüve, mida sarnastel tingimustel tehtud tehingu korral „inimene tänavalt“ ei saaks.

Järgnevalt toon näite maksuriski arvutamisest:

Hinnakirjas on tolmuimeja hind 120 eurot (koos käibemaksuga), töötajale pakutakse antud toodet 100 euroga (koos käibemaksuga). Teistele klientidele allahindlust ei pakuta, välja arvatud mahu pealt suurklientidele (suurimate klientide puhul võib koos käibemaksuga hind olla isegi 90 eurot). Erisoodustusena tuleks maksustada hinnakirja ning soodushinna vahe 120-100=20 eurot. Sellelt summalt tuleks tasuda 20EUR*20/80=5 eurot tulumaksu ja (20+5)*33%=8,25 eurot sotsiaalmaksu. Käibedeklaratsioonil tuleb deklareerida tehingu maksustavaks väärtuseks 100 eurot ning käibemaksu tuleb tasuda antud summalt 20 eurot 16,66 euro asemel (mis oleks tasutavaks käibemaksusummaks juhul kui maksustava väärtusena deklareeritakse 83,33 eurot).

Seega olukorras, kus ettevõte pakub suurematele klientide allahindlust hinnakirjast ning sama allahindlust rakendatakse ka töötaja suhtes, eksisteerib ikkagi maksurisk, kuna tavaliselt antud tehingud ei ole võrreldavad.

Autor: Krisli Klaarman, Deloitte maksunõustaja