Vaata, millised on pakendiaruande tüüpvead

Andmete esitamine pakendiregistrile oli kohustuslik kõikidele pakenditega tegelevatele ettevõtetele, kes lasid käibele üle 100 kg plastist pakendi massi ja üle 200 kg muust materjalist pakendi massi aastas. Selle piirmäära ületas umbes 3000 ettevõtet, nii et neil oli pakendiettevõtetena kohustus esitada pakendiregistrile auditeeritud pakendiaruanne.

Kuna auditeerimiskohustus kehtis esimest aastat, ei olnud kõik ettevõtted valmis auditi tellimisega kaasnenud lisakuludeks ja -tööks. Viimane oli mureks just neile pakendiettevõtjatele, kelle turule lastud pakendi kogus ületas vaid veidi andmete esitamise kohustuse piirmäära.

Järgnevalt ülevaade peamistest pakendiaruandluse kitsaskohtadest:

Kõige tavalisem pakendiettevõte on müügiettevõte, kes ostab kaupa ja müüb seda edasi. Vahel arvatakse, et kui ettevõte ise kaupa ei pakenda, vaid ostab pakendatud kauba sisse ja müüb Eestis maha, siis ei pea pakendiaruandlust pidama. Alati see nii pole.

Oletame, et ettevõte ostab kaupa Eesti turult. Sel juhul pole ta pakendi esmakordne maaletooja ja pakendi osas tõepoolest arvestust pidama ei pea. Kui aga kaup tuuakse pakendatud kujul väljaspoolt Eestit, on ettevõte toonud selle esmakordselt maale ja nüüd on tal kohustus pakendite osas arvestust pidada ja neid deklareerida.

Laias laastus võib öelda, et kui tegeletakse kauba müügiga, siis suure tõenäosusega puututakse tegevuse käigus kokku pakendamisega: seega tuleb pakendite arvestust pidada ning esitada pakendiaruanne. Isegi siis, kui ettevõte ostab kauba Eestist ja müüb selle Eestis, kuid annab ostjale kauba pakendamiseks tasuta kilekoti, siis on see olemuselt pakend, mille kohta on vaja arvestust pidada.

Suurem osa pakendiettevõtjatest on pakendite turult kokku kogumise ülesande lepingu alusel üle andnud taaskasutusorganisatsioonile -  Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon, Eesti Pandipakend OÜ ja MTÜ Eesti Pakendiringlus. Esines eksiarvamusi, et kui taaskasutusorganisatsiooniga on liitutud, siis ei pea pakendiettevõte pakendiaruandlusega tegelema. Taaskasutusorganisatsiooniga  liitudes pääseb pakendiettevõte küll pakendite turult kokku kogumisest ja taaskasutustõendi hankimisest jne, kuid tema kohustus on pakendite kohta arvestust pidada ja selle kohta taaskasutusorganisatsioonile andmed deklareerida.

Pakendimaterjali liigid on pakendiseaduse järgi klaas, plast, paber ja kartong, metall, puit ning muu materjal.

Kihiline kartong (nt kihilisest kartongist joogipakend) arvatakse paberi ja kartongi hulka. Muu materjalina tuleb liigitada pakendimaterjalid, mida eelnevas loetelus pole välja toodud (nt tekstiil) või pakend koosneb mitmest materjalist ja valdavat materjali ei ole võimalik eraldada (nt kihilised pakendid).

Eraldi teema on korduskasutuspakendid (puitalused), mille arvestuses esines palju vigu.

Tegemist on pakendiga, mille deklareerimise momendiks on selle Eestis ringlusesse suunamine või jäätmeks muutumine.Nii sissetoodud kui ka uute kaupade pakendamise eesmärgil Eestist ostetud kaubaaluste kohta tuleb pidada arvestust ja need tuleb deklareerida. Ettevõtted sageli ei teadvusta, et lisaks kaubapakendile tuleb arvestada ja deklareerida ka kaubaaluseid, mille peal kaup saabub. Puitalustega oli väga palju probleeme – neid oli arvestatud kas liiga palju, liiga vähe või polnud üldse arvestust peetud.Kui kaubaaluste koguja müüb Eestist kokku ostetud kasutatud puitaluseid Eesti ettevõttele, siis ostja ei tohiks neid näidata esmakordselt Eestis turule lastud kaubaalustena, kuna eelnevalt ei ole toimunud kasutusest väljaminekut ehk neid ei ole antud üle jäätmetena.

Pakendite müümine

Oma tegevuse käigus ise kokku kogutud pakendite müümine on lubatud, kuid pakendiaruandes antud koguse mahaarvestamine lubatud ei ole.

Pakendite tekkimine tootmises

Kui ettevõte tegeleb tootmisega, kus kasutatakse toorainena nt plasti, pappi vms, siis tootmises ülejäävat plasti või pappi deklareerima ei pea. Tegemist on tootmises ülejääva toorainega, mis ei ole pakend.

Laevadele / lennukitele müüdav kaup

Tegemist on pakendiga, mis läheb Eestist välja ja seetõttu ei pea seda pakendit Eesti pakendiaruandes deklareerima.

Eelnev loetelu ei ole ammendav ja probleeme oli veel. Need sõltusid üldjuhul ettevõtete tegevusvaldkonnast ja spetsiifikast:           

Puudus ülevaade, mille põhjal pakendite arvestust peetakse (raamatupidamistarkvara, laoarvestus, eraldi programmiväline arvestus jne).Puudulikult oli dokumenteeritud pakendimaterjali mass ja meetod, kuidas olid saadud pakendite kaaluandmed (kas oli ise kaalutud, pakendatud kauba tarnija poolt saadud alusel, vms). Levinud viga oli see, et kunagi oli ettevõttes pakenditega seonduv üle vaadatud, kuid ajaga on pakenditüüp, pakendimass ja pakendi olemus muutunud. Näiteks kui pakendamiseks kasutatav pappkarp kaalus aasta tagasi 100 grammi, kuid vahepeal toote vorm või tooraine muutus ja nüüd kaalub karp vaid 30 grammi. Kui ettevõte deklareerib endiselt 100 grammiseid pakendeid, deklareerib ta tegelikust rohkem pakendimassi ja maksab taaskasutusorganisatsioonile suuremat teenustasu. Olukord võib olla ka vastupidine: turule toodud pakendeid deklareeritakse tunduvalt vähem ja siis tekib risk, et deklareerimata pakendimassi osas tuleb tasuda pakendiaktsiisi. Polnud ülevaadet, kas ettevõte kogub ise oma pakendeid ning kui nii tehakse, siis kuidas on pakendite kogumine organiseeritud (taaskasutusse suunatud pakendite kohta saadud taaskasutustõendite olemasolu).

Pakendiaruande audiitorkontrolli järeldused

Pakendiaruannetes tehti auditeerimise käigus sageli täiendusi nii pakendiliikide kui ka pakendimasside osas, kuna auditi käigus selgus erinevaid asjaolusid, mida ei olnud eelnevalt arvesse võetud. Paljudel juhtudel tehti pakendiaruannete kohta audiitori poolt märkusega arvamus.

Kuna pakendiaruandluses on väga palju nüansse, soovitame pakendiettevõtjatel varakult audiitoriga konsulteerida, et edaspidi sujuks pakendiaruandluse koostamine ja pakendiaruande auditeerimine tõrgeteta.

Tasub ka teada, et edaspidi väheneb ettevõtete arv, kel on kohustus pakendiaruandele audiitorkontroll tellida. Keskkonnaministeerium koostab pakendiseaduse muutmise eelnõud, mille kohaselt on eesmärk vabastada alates uuest aastast audiitorkontrolli tegemisest need pakendiettevõtjad, kes lasevad turule vähem kui viis tonni pakendeid aastas. Selliseid ettevõtteid on Eestis ligi 2000.

 

Autor: Tarmo Rahkama, Grant Thornton Balticu auditijuht ja vandeaudiitor