Kuidas tööandja sõiduautolt erisoodustust arvestada

Sõiduautodega seotud maksuteemad on teravamalt päevakorral olnud nüüd juba alates 2014. aasta septembrist, mil muudeti tulumaksuseadust seoses töötajale isikliku sõiduauto kasutamise maksuvaba kompenseerimisega. Seejärel muudeti käibemaksuseadust ja alates 2014. aasta esimesest detsembrist hakkas kehtima piirang sõiduauto ja sõiduautoga seotud kulutuste mahaarvamise osas. Just viimati nimetatud muudatusega seoses kerkis üles palju küsimusi. Maksumaksjad muretsesid, et kui sisendkäibemaksu mahaarvamist deklareeritakse edaspidi ainult 50% ulatuses, kas siis on automaatselt tegemist ka erisoodustusega tulumaksu tähenduses. Kuna see teema ei ole veel vaibunud, siis oleks mõistlik uuesti üle korrata põhitõed, millal on tegemist sõiduauto erisoodustusega ja millal mitte. Endiselt on siin heaks abimeheks Riigikohtu lahend nr 3-3-1-93-08.

Erasõitude hüvitamine välistab erisoodustuse tekkimise

Kui maksumaksja deklareerib sõiduautoga seotud kulutuste mahaarvamist KMD real 5.4, siis see ei tähenda automaatselt seda, et koheselt oleks tegemist ka erisoodustusega tulumaksuseaduse tähenduses. Võib olla, et töötaja on oma erasõidud hüvitanud. Vastavalt KMS § 4 lg 2 p 8 kohaselt ei ole ettevõtluses kasutatava auto tasu eest oma töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele kasutada andmine käive. Käibemaksuseaduse alusel on sellisel juhul tõesti õigus ainult 50% autoga seotud kulutustelt sisendkäibemaksust maha arvata, aga erasõitude hüvitamine välistab erisoodustuse tekkimise.

Väga levinud probleem maksumaksjate jaoks on ametiautoga kodunt tööle ja töölt koju sõitmine. Võib öelda, et üldjuhul on sellised sõidud tööga otseselt mitte seotud ja tuleks erisoodustusena maksustada. Küll aga tuleb siin arvestada asjaoluga, et teatud juhtudel on tööandja auto kodus hoidmine õigustatud ja tööülesannete täitmiseks vajalik: näiteks kui töötaja on nn valveisik, kes peab igal hetkel olema võimeline välja sõitma tööülesandeid täitma. Sama kehtib juhul, kui autot on odavam ja turvalisem kodus hoida. Kindlasti ei tohiks unustada ka seda, et tulumaksuseaduse § 48 lg 5¹ alusel ei loeta erisoodustuseks töötajate transportimist töökoha ja kodu vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga. Eelpool kirjeldatud asjaolusid vaagides tulebki anda hinnang, kas ja mis tingimustel saab tööandaja autot kodus hoida ilma, et sellega kaasneks erisoodustuse maksustamine.

Kui tööandja sõidukit kasutatakse ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus, pole tegu erisoodustusega TuMS § 48 mõttes.

Eelnevalt viidatud kohtulahendile 3-3-1-93-08 tuginedes saab väita, et tööandja sõiduauto kasutamist isiklikuks otstarbeks tuleb maksuhalduril tõendada. Sõiduki hoidmine töötaja elukohas ei kinnita iseenesest sõiduki ettevõtlusega mitteseotud kasutamist. Riigikohus on seisukohal, et kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega TuMS § 48 mõttes. Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus. Hiljutiste sündmuste valguses võib seega öelda, et kui töötajal on põhjendatud auto kodus hoidmine ja ta peatub teel koju spordiklubi ees, siis ei tähenda see automaatselt erisoodustuse tekkimist. Kui peatusega spordiklubis või poes kaasnevad lisakulutused, siis on tegemist erisoodustusega. 

Autor: Tõnis Elling, Grant Thornton Rimessi maksunõustaja