Väikseim sooline palgalõhe oli 2013. aastal Põlva maakonnas, kus palgalõhe vähenes 2012. aastaga võrreldes 5,4 protsendipunkti. Põlvas kasvas naispalgatöötajate arv 2,3 protsenti ja nende tunnitasu tõusis 4,2 protsenti, samas kui meestööliste arv vähenes 19,3 protsenti ja tunnitasu langes kaks protsenti.
Suurim palgalõhe oli Ida-Viru maakonnas, kuid võrreldes 2012. aastaga vähenes maakonna palgalõhe siiski 0,5 protsendipunkti. Naistöötajate tunnitasu tõusis 8,9 ja meestöötajatel 8,1 protsenti, samuti tõusis pisut naistöötajate arv ja langes meeste oma.
Enim suurenes aastaga palgalõhe Viljandis. Nii nais-kui ka meespalgatöötajate arv suurenes, kuid naiste tunnitasu tõusis 11 protsenti, samas kui meeste oma kasvas 19,2 protsenti. 2013. aastal vähenes palgalõhe kõige rohkem Pärnu maakonnas, kus mõlema soo palgatöötajate arv pisut vähenes, kuid naiste tunnitasu tõusis 6,5 ja meestel langes 2,5 protsenti.
Avalikus ja erasektoris väike palgalõhe tõus
2013. aasta oktoobris oli avaliku sektori naispalgatöötajate brutotunnitasu 26,7 protsenti madalam kui meespalgatöötajatel, sooline palgalõhe suurenes 2012. aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti. Sektoris oli naiste brutotunnitasuks ilma lisatasudeta 4,68 eurot ja meestel 6,39 eurot.
Avaliku sektori naispalgatöötajate brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 4,68 eurot ning meespalgatöötajatel 6,39 eurot. Aastaga tõusis naiste tunnitasu 7,8 ja meestel 8,3 protsenti.
Ka erasektoris suurenes 2013. aasta oktoobris sooline palgalõhe 2012. aastaga võrreldes 0,3 protsendipunkti. Erasektori naispalgatöötajate brutotunnitasu oli 24,9 protsenti madalam kui meespalgatöötajatel. Naiste brutotunnitasu oli 4,53 eurot ja meeste oma 6,03 eurot. Aastaga tõusis naiste tunnitasu 6,6 ja meestel 7,1 protsenti.
Eelmisel aastal oli omaniku liigiti väikseim sooline palgalõhe kohalike omavalitsuste omandis olevates äriühingutes, organisatsioonides ja asutuses, kus palgalõhe oli 17,2 protsenti. Aastaga suurenes neis palgalõhe 0,4 protsendipunkti.