Mida teada juhatuse liikme haldusvastutusest?

Pankrotiseadusest tulenevalt on võlgnik  maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Tasumata nõuete hulgas võivad olla ka maksukohustused, mis on jäänud tähtaegselt tasumata ning muutunud maksuvõlaks. Maksuhaldur võib tekkinud maksuvõla sissenõudmiseks kasutada erinevaid meetmeid, sealhulgas ka kontrollida, kas äriühingu juhatuse liige on esitanud pankrotiavalduse seaduses ettenähtud tähtajal, s.o hiljemalt 20 päeva jooksul arvates püsiva maksejõuetuse tekkimisest.

Maksuhaldur võib algatada maksumenetluse juhatuse liikme vastutuse tuvastamiseks olukorras, kus juhatuse liige on jätnud pankrotiavalduse tähtaegselt esitamata või ei ole seda üldse esitanud ja sellest tulenevalt on äriühingul tekkinud täiendav maksuvõlg.

Maksuhalduril on kohustus tuvastada oluliste kriteeriumitena:

• äriühingu maksejõuetuse tekkimine,• maksejõuetuse tekkimise aeg,• pankrotiavalduse esitamise kohustuse tekkimise aeg,• täiendavalt tekkinud maksuvõlg• põhjuslik seos juhatuse liikme tegevuse või tegevusetuse ja maksuvõla tekkimise vahel.

Oluliseks saavad näitajad mille põhjal maksuhaldur tuvastab äriühingu maksejõuetuse. Riigikohus on selgitanud, et püsivat maksejõuetust ei ole võimalik tuvastada üksnes mõne raamatupidamisliku näitajaga. Nii ei piisa ainult netovara seisundi või kahjumi suuruse tuvastamisest. Samuti ei pruugi olla Ameerikas välja töötatud Altmani Z-skoori võrrand Eesti ettevõtja suhtes alati usaldusväärne. Tegemaks kindlaks, kas äriühing on mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Lisaks netovarale tuleb analüüsida ka teisi raamatupidamisandmeid, samuti võlgniku äriplaani perspektiivikust (RK lahend 3-1-49-11).

Maksuhalduril on sageli järelduste tegemiseks aluseks äriühingu majandusaasta aruanne ning selle bilansi alusel teostatav finantsnäitajate analüüs, mis ei ole aga järelduste tegemisel piisav. Selleks, et veenda maksuhaldurit äriühingu maksejõuetuse tekkimise või mittetekkimise faktis, tuleb juhtida tähelepanu vajadusele analüüsida erinevaid asjaolusid kogumis, mis sõltub omakorda äriühingu majandustegevuse spetsiifikast, maksumenetluses juba analüüsitud tõenditest ning esitatud seisukohtadest. Ettevõtte esindajal oleks hea konsulteerida vastava ala spetsialistidega, et võimalusel hoida raha kokku.

Selleks, et maksuhaldur saaks rakendada juhatuse liikme vastutust, koostada äriühingule peale pankrotiavalduse esitamise kohustust täiendavalt tekkinud maksuvõla tasumiseks vastutusotsust, tuleb tal järgida mitmeid kriteeriume.

Kohus on selgitanud, et olukorras, kus mingi konkreetse õigusnormi rikkumise eest on ette nähtud tsiviilõiguslik vastutus ning maksuhaldur saab oma nõudeid tsiviilõiguslikult kaitsta on avaliku võimu volituste kasutamine ning äriühingu juhatuse liikmetele vastutusotsuse tegemine põhjendamatu. Seda eriti olukorras, kus maksuhaldur ei ole tõendanud ega ka väida, et konkreetse eraõigusliku normi rikkumise eesmärgiks oli mingi lubamatu maksueelise saamine. Vastutus võib olla võimalik, kui eraõiguslike normide rikkumise üldisemaks eesmärgiks oli ka maksunormide rikkumine ja/või alusetu maksueelise saamine (Tallinna Ringkonnakohus 3-11-1491).

Tsiviilõigusliku vastutusena mõistame käesoleval juhul juhatuse liikme vastutust oma kohustuste mittenõuetekohase täitmise eest ning osaühingule kahju tekitamise eest. Äriseadustikust ja Tsiviilseadustiku üldosa seadusest tuleneb ka juhatuse liikme kohustus püsiva maksejõuetuse korral esitada viivitamatult pankrotiavaldus. Vastutus võib olla võimalik, kui eraõiguslike normide rikkumise üldisemaks eesmärgiks oli ka maksunormide rikkumine ja/või alusetu maksueelise saamine (Tallinna Ringkonnakohus 3-11-1491).

Seega on võimalik rakendada juhatuse liikme vastutust olukorras, kus juhatuse liige ei ole esitanud tähtaegselt pankrotiavaldust ning sellest tulenevalt on äriühingul tekkinud täiendav maksuvõlg, olgu selleks lisanduvaks võlaks kasvõi maksuvõlalt lisaks tiksuvad viivised. Vastutusotsuse koostamisel peab maksuhaldur aga jälgima, et oleks läbi viinud põhjaliku uurimispõhimõtet järgiv maksumenetlus, kus on  arvestatud kõiki asjaolusid, sealhulgas tõendatud juhatuse liikme tegevus seoses maksuvõla tekkimisega, juhatuse liikme süüvorm ning saadud maksueelis.

Sellisel alusel juhatuse liikmele vastutusotsuse koostamisel toimuv maksumenetlus on oma sisult ja olemuselt alati spetsiifiline, sõltudes äriühingu tegevusalast, juhtimise mudelist ning äriplaanist. Ettevõtte esindajal on äärmiselt oluline esitada menetluses oma selgitused ning tõendid, et maksuhalduril oleks võimalik asja tegelikku sisu näha. Äriühingu juhatusel tuleks ka arvestada, et esitatut võidakse kasutada tema vastu järgnevas kohtuprotsessis.

Autor: Kuldar Kirt, Juuli Laanemets