Tava ja praktika kohaldamine lepingu tingimustes

Sisuliselt tähendab see, et kuigi lepingus ei ole näiteks fikseeritud kvaliteedimäära, tuleb kohustus täita vähemalt sellise keskmise kvaliteediga, mis on sellel tegevusalal tavapärane. Näitena võib tuua siinkohal ehituslepingud, kus detailselt ei ole kokku lepitud tehingu täitmise kvaliteedis (reeglina ehituslepingutes) ja esile kerkib vaidlus millisel viisil ja millise kvaliteediga oleks pidanud üks osapool lepingu täitma.

Sellise vaidluse puhul saab üks osapool toetuda võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 25 lg-le 2, mis ütleb, et kui lepingupooled ei ole teisiti kokku leppinud, on nad majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul samuti kohustatud järgima iga tava, mida isikud, kes seda liiki lepinguid vastaval tegevus- või kutsealal sõlmivad, tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad, välja arvatud juhul, kui sellise tava järgimine oleks vastuolus seadusega või ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik. Seega, kuigi lepingus ei ole fikseeritud, et ehitaja peab oma kohustuse täitma vähemalt teatud kvaliteediga, tuleb arvestada siiski üldisi kehtivaid häid ehitustavasid ning kohustus peab olema täidetud vähemalt keskmise kvaliteediga. Riigikohus on enda lahendites nr 3-2-1-56-02 ja nr 3-2-1-09-03 leidnud, et tavadena võib arvestada ka teises riigis kindlalt välja kujunenud tavasid, kui need on asjakohased ja Eestis sõlmitud ehituslepingute täitmisel tuleks arvestada seega ka Soomes üldiselt tunnustatud ehitusstandarditega ja seda sõltumata asjaolust, kas nende standardite järgimises on pooled kokku leppinud. Seega olukorras, kus puudub selgus, kas ehitis on ehitatud näiteks keskmise kvaliteediga või mitte, saab hindamisel appi võtta selles valdkonnas kehtivaid üldisi tavasid (standardeid) ning hinnata kas hoone vastab vähemalt nendele tingimustele.

VÕS § 25 lg 1 sätestab, et lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Lisaks üdistele kutsestandarditele tuleb seega vältimatult arvestada ka lepingupoolte omavahelist väljakujunenud suhtlust mida üks osapool ei saa jätta enam arvestamata. Kui lepingupartner soovib asuda oma kohustust täitma senisest erineval viisil, tuleb see eelnevalt kooskõlastada võlausaldajaga. Näitena võib tuua olukorra, kus üks lepingu pool on oma maksekohustuse täitnud igakuiselt ilma talle eelnevalt vastavat arvet esitamata. Ühest hetkest ei saa lepingupool vabandada enda kohustuse täitmata jätmist põhjusel, et talle ei ole arvet väljastatud, kuivõrd pooltevaheline praktika ei eeldanudki enam, et makse teostamiseks esitatakse esmalt arve.

VÕS § 25 lg-st 1 ja 2 tulenev kohustus arvestada nii poolte enda poolt kokku lepitud tavade ja praktikaga kui ka üldiselt selles majandustegevuses kehtivate standarditega, on õiguse üldpõhimõtteks. See tähendab, et kõnealune norm kehtib kõikide lepingute puhul ja selle välistamiseks tuleb lepingu eraldi kokku leppida, et pooled ei soovi kohustuse täimise hindamisel lähtuda tavadest ja praktikast. Kui mõlemad lepingu osalised on seda asjaolu kinnitanud, ei saa nt ehituslepingute puhul hinnata, kas ehitustööd on teostatud vähemalt keskmisele kvaliteedile, mis selliste tööde puhul on tavapärane. Kui vastav välistav kokkulepe puudub, saab hinnata muuhulgas ka Soomes väljatöötatud standardite järgi, kas leping on korrektselt täidetud.

Autor: Karin Ploom, Juuli Laanemets