Suuraktsionär võib firma varad endale võtta

Aktsiaselts kuulub ikkagi kõikidele aktsionäridele ning selle väärtust ei tohiks ka teisiti jagada. Sarnane küsimus ei puuduta mitte ainult väiksemaid seltse, vaid on tõsiselt päevakorras olnud isegi börsiettevõtetel.

Üldiselt saab väikeaktsionär oma õiguste kaitseks:a) taotleda aktsionäride üldkoosolekul erikontrolli läbiviimist, tuvastamaks tehingutega tekitatud kahju,b) taotleda, et aktsionäride üldkoosolek otsustaks kahju hüvitamise nõude esitamise jac) pöörduda kuriteoteatega uurimisasutuse poole kriminaalmenetluse algatamiseks.Kõige õigem olekski alustada erikontrollist. Praktiliselt on kogu informatsioon (võimaliku kahju tekitamise kohta) seltsi ehk enamusaktsionäri kontrolli all ning ilma eelneva erikontrolli teostamiseta on kahju tõendamine keeruline.Väikeaktsionär võib nõuda aktsiaseltsi juhtimise või varalise seisundiga seotud küsimustes  erikontrolli korraldamise otsustamist ja erikontrolli läbiviija määramist üldkoosoleku poolt. Juhul, kui üldkoosolek erikontrolli korraldamist ei otsusta, siis on väikeaktsionäridel võimalik pöörduda sarnaste nõuetega kohtu poole.Paraku ei ole erikontrolli õiguse realiseerimine efektiivselt alati võimalik. Suuraktsionäril on väga lihtne sisulisest erikontrollist kõrvale hiilida ning kohtud lahendavad erikontrolli asju aeglaselt, üldasjade hulgas. Tõenäoselt läheb väikeaktsionäril erikontrolli nõudmisest päris erikontrolli saavutamiseks aastaid ning selleks ajaks ei pruugi asjal enam mõtet olla - varad on ammu ära peidetud, vastutused aegunud, erikontrolli saavutamise kulud aga märkimisväärsed.Üks meetod, mida erikontrolli vältimiseks enamusaktsionäri poolt kasutatakse, on aktsiate omanike vahetamine hääleõiguse piirangu vältimiseks. Nimelt, kui erikontrolli läbiviimist taotletakse seoses enamusaktsionäriga tehtud tehinguga, siis laieneb äriseadustikust tulenevalt enamusaktsionärile hääleõiguse piirang, mis tähendab seda, et enamusaktsionäriga seotud küsimuse osas ei saa enamusaktsionär üldkoosolekul hääletada. Sellise piirangu vältimiseks kannab enamusaktsionär oma aktsiad aga enne üldkoosolekut teise ühingusse, mis justkui saab uueks enamusaktsionäriks ning  mille suhtes enamusaktsionäri kontrolli all olev koosoleku juhataja tuvastab JOKK-meetodil, et hääleõiguse piirang ei kehti. Sellisel JOKK-meetodil saabki „uus“ enamusaktsionär oma häälteenamusega hääletada väikeaktsionäri poolt soovitud erikontrolli vastu ning vältida seega väikeaktsionäri poolt soovitud erikontrolli otsustamist üldkoosoleku poolt.Kuigi juhul, kui („uus“) enamusaktsionär hääletab väikeaktsionäri poolt soovitud erikontrolli vastu ning üldkoosolek erikontrolli ei otsusta, jääb väikeaktsionärile seaduse kohaselt võimalus pöörduda kohtusse ja nõuda kohtu poolt erikontrolli määramist, siis tegelikkuses on ka selle vastu enamusaktsionäril võimalik oma eelnev vastusamm astuda. Nimelt esitab sellisel juhul „uus“ enamusaktsionär üldkoosolekule otsustamiseks omapoolse ettepaneku erikontrolli läbiviimise osas ja ka omapoolse erikontrolli läbiviija kandidaadi ning kuna hääleõiguse piirang „uue“ enamusaktsionäri osas vähemalt näiliselt ei kehti, siis võtabki üldkoosolek enamusaktsionäri häältega näiliselt erikontrolli korraldamise otsuse vastu.Loomulikult erineb sellisel juhul erikontrolli sisu, uurimisobjekt ja maht oluliselt sellest, millist erikontrolli soovis väikeaktsionär. Samuti tegutseb enamusaktsionäri poolt määratud erikontrolli läbiviija enamusaktsionäri ja tema kontrolli all oleva juhatuse juhiste kohaselt, mistõttu võib kindel olla, et kuigi näiliselt saadakse küll „erikontrolli“ akt, siis tegelikkuses ei vasta see kaugeltki mitte sellele, millist erikontrolli väikeaktsionär saada lootis. Samal ajal aga saab enamusaktsionär väljapoole näidata, et „erikontroll“ on läbi viidud, mis sest, et see ei üritanudki tuvastada, kas enamusaktsionäri poolt kontrollitud ja tema huvides tehtud tehingutega on seltsile kahju tekitatud ehk iseenesest ongi enamusaktsionäril niimoodi näiline JOKK-lahendus erikontrolli vältimiseks olemas.Kuigi kõiki neid küsimusi saab ka kohtus vaidlustada ja lahendada, siis ei pruugi ka kohus väikeaktsionärile soovitud tulemusi anda. Kuna tegemist on üsna keerukate küsimustega (reeglina tuleks ükshaaval tõendada kuidas enamusaktsionär vältis seadusevastaselt hääleõiguse piirangut ning väikeaktsionäri poolt soovitud erikontrolli otsustamist ja läbiviimist), siis nende asjade lahendamine üldasjade hulgas piirab oluliselt väikeaktsionäride reaalset kaitset, sest menetlused venivad tihti nii pikale, et väljaviidud varad on ammu ära peidetud või nõuete esitamise tähtajad aegunud. Lahenduseks võiks olla, kui vabariigi peale oleks mõnedki vastavalt spetsialiseerunud kohtunikud, kes lahendavad sarnaseid asju kiirelt. Paraku ei ole spetsialiseerumine Eesti kohtutes sügavuti veel arenenud.Kahju hüvitamise nõude puhul väldivad enamusaktsionärid vastavate otsuste vastuvõtmist sarnaselt erikontrolliga. Ka kohtutes ei lahendata neid küsimusi kiirelt, sh kuna kahju nõude tõendamiseks on reeglina tarvis seltsist andmeid saada (mida eeltoodu kohaselt väikeaktsionär ei saa).Ka uurimisasutuse poole pöördumine ei ole tulemuslik. Esiteks vastavad eraisikute ja –ettevõtete vaheliste varaliste suhete küsimustes uurimisasutused pea iga kord, et tegemist on tsiviilvaidlusega (mida tuleks lahendada hagimenetluses). Kindlasti võib ka varguse puhul pöörduda hagiga kohtusse, kuid kuna asjal on kuriteo tunnused, on igal juhul vajalik, et vargaga tegeleks lisaks ka uurijad. Kui siis mõnekordse kaebamise tulemusena suunatakse asi prokuratuuri või kohtu poolt uurimisele, venib uurimine aastaid ehk tegemist ei ole taas efektiivse lahendusega. Ka siinjuures aitaks oluliselt, kui asjaga tegeleks kitsam rühm spetsialiseerunud uurijaid.Kokkuvõttes on üsnagi üllatav kui lihtne on tänases Eestis suuraktsionäril karistamatult ettevõtte varasid enda kasuks pöörata. Poliitikute arusaam paistab olevat, et kuni ei ole tegemist korruptsiooni, konkurentsi või riigi vara puudutavate küsimustega, tuleb varade kantimisi lahendada eraisikute endi vahel või tsiviilkohtus ehk viisakamalt öeldes puuduvad riigil ressursid nende küsimuste efektiivseks lahendamiseks. Kultuuriliselt on see suhtumine omane pigem sellele kultuurile, millest me omast arust oleme ammu ja kõvasti üle. Kindlasti ei aita sarnane suhtumine edendada ärikultuuri ega tekitada ettevõtjate vahel enamat usaldust, mis oleks aga kindlasti abiks majanduslikule arengule. 

 

Autor: Lemmi Kann, Jaanus Mody