Restoranitest: sõbralik retropuudel vanalinnas

Kui kevadel esmakordselt Musta Puudliga tutvust tegin, sain oma tookordselt kaaslaselt ühtlasi ka sissejuhatava loengu teemal "Kes või mis on hipster" koos illustreerivate näidete või näidistega, mida tookordne külastajaskond lahkesti võimaldas. Suvise Puudli külastajaskond tundus olevat enam mitte nii kindlapiiriline, seal oli ka paar kiire lõunasupi tarbijat, mõni ennast turgutav turist ja isegi paar mõnusalt aega veetvat keskealist kodanikku. 

Menüü on julgelt lühike: mõni soe bruchetta, kolm-neli salatit ja suppi, täidisega pannkook, pasta ja paar tõsisemat rooga. Hommikul saab putru, lõuna ajal soodsa hinnaga päevapraadi, -suppi ja -magusrooga. Seekordne päevapraad oli kokku pandud kolmest kanakoivast, kartulist ja soustist ning vanakooli kurgisalatist ja see oli igati väärikas aus roog, millega jääks absoluutselt rahule ka need toiduteoreetikud, kelle arvates peaksime sööma ainult seda, mida ka meie vana-vanaemad toiduks tunnistavad. Ainult kartuleid peaks küll hoolikamalt valima, kartulirahvana oleme ju sinise värvi ja vesise maitse osas eriliselt tundlikud.

Teine kanaroog – Baileysi kanafilee tatraga oli tunduvalt novaatorlikum, aga minu maitsega see sobis. Ainult natuke köögivilja vajaks see roog juurde, paarist rukolalehest ja kuivatatud tomatitükist jäi väheks. Ka magustoiduks söödud sinihallitusjuustujäätis kinnitas, et Puudli peakokk julgeb eksperimenteerida ja tal tuleb see ka päris kenasti välja.

Mustal Puudlil on lisaks siseruumidele ka suveterrass, õieti suveõu. Kui enamik vanalinna söögikohti valguvad suveks kõnniteedele, siis Must Puudel on tõmbunud tagahoovi. Seal kasvavad lilled, vaarikad, salat ja maitsetaimed. Vaarikad kannavad hästi ja lähevad kohe-kohe punaseks, salat on vähe kidur, aga muu kraam kasvab täpilistes vana-aja köögitopsides ja muudes juhuslikes anumates päris kenasti.

Kohvikumööbel elab juba eitea mitmendat elu, aga näeb veel suhteliselt kõbus välja. On kunstnahkseid seitsmekümnendaid, plastist kaheksakümnendaid, ülevärvitud üheksakümnendaid, aga ka ainult pisut vanaks läinud eelmise aastakümne aiamööblit.

Vesi toodi lauale mõmmipildiga klaasis ja sinihallitusjuustujäätis – oo rõõmu! – nendes samades plekist ja plastmassist moodustistes, millest ma kunagi oma kohvikuskäimise algaastatel Werneris kohupiimavahtu ja Varblases jäätist sõin. Nii et retro mis retro, aga rõõmus, värviline ja hubane.

Paaril viimasel nädalal olen kohanud nii vanalinna restoranides kui värskelt linnalähedases rannakülas avatud nn tipprestoranis eriliselt aeglaseid, jäiku ja napisõnalisi ettekandjaid. Loodetavasti oli tegemist väljaõppimata hooajatöölistega, kuid pärast neid mõjusid Puudli noored teenindajad kui värskendav tuulehoog. Nad olid sõbralikud, kiired ja lahked ning kõige selle juures jäi neil alles oma isikupära.

Kellega ma järgmisel korral Musta Puudlisse läheksin? Lustlike kaaslastega, kel meel kerge ja kes elu ega söömist liialt tõsiselt ei võta. Ärikohtumisi sinna vist ei plaaniks, kuid mine tea – steriilsete kontoritundide vahelduseks oleks üks kirju puudlilõuna päris vahva. Ja mõnele nende muusikaüritusele peaks ka minema.

Restoran Must Puudel

Toit: 8

Teenindus: 10Interjöör: 9

Aadress: Müürivahe 20, Tallinn

Telefon: 50 56 258Avatud: E-R 9-02, LP 10-02Põhiroogade hinnad: 3-5 eurot 

Autor: Heidi Vihma, Rivo Sarapik