Pidev infovahetus kui ralli kiirteel

Vajadus on olla õigel ajal õiges kohas, avaldada arvamust diskussioonides, olla 24/7 kättesaadavad ning vastata telefonile ja e-mailidele kohe või vähemalt esimesel võimalusel.

Vastasel juhul tekib tunne, et võime millestki kõrvale või rongilt päris maha jääda. Aga kui sageli me esitame iseendale küsimusi, miks me niimoodi kiirustame või kas teisiti ei saaks?

Kui kumm läheb tühjaks

Kindlasti on siin palju väga erinevaid vastuseid – nii saavutame suuremad käibe- ja kasuminumbrid, saame tunnustuse ja parema tasu osaliseks, lisaks tekib rõõm ja rahulolu kordaläinud saavutustest ning paraneb enesehinnang.

Kui sageli me mõtleme aga sellele, mis saab siis, kui me ühel heal päeval tunneme, et kumm seal kiirteel on läinud täiesti tühjaks. Enam ei jaksa, ei suuda, ei taha ja mitte mingisugust motivatsiooni lihtsalt enam pole.

Me elame kaasa neile, kellel on sügav stress või depressioon, kes mingil hetkel jõuetult lihtsalt käega löövad, midagi tegelikult ette võtmata. Sageli ei tea nad ise, mida peaks teisiti tegema, et sealt mustast august välja tulla ja ka teised ei saa nende eest otsuseid teha. Antidepressandid ei ole lahendus, kui nad sellistel hetkedel oma mõttemaailmas inventuuri ei tee.

Vaimutöö kõrvale ka füüsilist tegevust

Kui suur on võimalus, et me ise ühel päeval nendega samas olukorras oleme? Iial ei või ju teada, milliseid üllatusi elu meile pakkuda võib, aga kui tundub, et mingis etapis hakkavad asjad tasakaalust välja minema, peaksime need ise jälle paika loksutama.

Kindlasti peaks vaimutöö kõrvale erinevaid füüsilisi tegevusi leidma ja oma asjatoimetustes aeg-ajalt inventuure läbi viima.

Paljuski võib selle tempo kruvimise kirjutada uudsete tehnikaimede arvele, kui meie käsutuses on popid nutitelefonid ja ülikiire arvutiühendus.

Meie käsutuses on lisaks e-mailidele ka erinevad sisekommunikatsiooni vahendid ning harvad pole juhud, kui saadamegi oma kiireloomulise küsimuse laiali kõikidesse kanalitesse – lootuses, et meie appikarjet märgatakse ja kuskilt see oodatud vastus ka saabub. Aega ei loeta enam mitte tundide, vaid minutitega.

Kui mobiiltelefone veel ei olnud...

Kui mõelda ajas mitte väga palju aega tagasi, siis tundub kentsakas, kuidas me saime üldse rahulikult elada, toimetada ja tööl olla, kui lastel ja meie lähedastel ei olnud mobiiltelefone ja nendega ei olnudki võimalik igal ajal kontakti saada.

Täna on meie mudilasi võimalik igal ajal tabada, aga ka nende elu on läinud kiiremaks. Laste trennide ja hobiringide logistika on muutunud nii keeruliseks, et ilma mobiiliühenduseta ei kujuta me selle toimimist enam kuidagi ette.

Või kui oleme mõne koosoleku lõppedes avastanud, et vastamata kõnede arv on suur, siis hakkame juba ette muretsema, et kindlasti on midagi juhtunud. Miks nad muidu on nii palju kõnesid teinud. Tegelikult on neil aga sama suur vajadus meid KOHE kätte saada ja selgub, et midagi erilist ei olnudki juhtunud. Nad tahtsid lihtsalt infot vahetada.

Suveks tuurid maha

See on muutunud meie elu paratamatuks osaks, et olemegi ööpäevaringselt kõigile koheselt kättesaadavad – nii kolleegidele kui sõpradele-tuttavatele ja aega iseendale jääb järjest vähem.

Ka siis, kui meil võiks olla aeg iseendale, võtame vastu kõnesid, sest äkki on kellelgi meid väga vaja, äkki on midagi pakilist, mida on vaja kohe lahendada, äkki ...

Suvi on tulekul, ilmad lähevad järjest soojemaks ja kätte jõuab puhkuste aeg. Ehk ei juhtugi midagi hullu, kui „unustame“ nagu täiesti kogemata oma mobiilid ja nutitelefonid koju või kodus olles lülitame need vahel hääletu režiimi peale. Ehk leiame niimoodi ka rohkem aega iseendale ja elu ei tundugi enam nii kiire.

Ja võibolla tasuks järele proovida ajajuhtimise koolitustel kuuldud näpunäiteid, et me ei katkestaks oma pooleliolevaid töid kohe, kui me silmanurgast sissetulnud meili märkame. Ilmselt ei juhtugi midagi hullu, kui me vastaksime neile mingi mõistliku aja pärast ja võibolla saame ka nii sellel kiirteel mõned tuurid tõesti maha võtta.

Autor: Lemmi Kann, Juhtimine .ee