Mis saab käibemaksust?

Ühine käibemaksu süsteem on Euroopa Liidus kehtinud üle 40 aasta. Käibemaksu tulud moodustavad liikmesriikide tulubaasist märgatava osa, 2008. a näiteks 21,4% EL liikmesriikide maksutuludest.

Euroopa Komisjon on avanud arutelu praeguse käibemaksusüsteemi toimimise üle. Arutelu aeg on igati asjakohane ja põhjused adekvaatsed.

Praegune süsteem on maksumaksjale liiga keerukas. Läbi keerukuse kaotab EL osa oma konkurentsivõimest muude majandustega võrrelduna. Käibemaksusüsteem on kasutusel ligi 140 riigis ja EL käibemaksusüsteem ei ole kindlasti lihtsamate killast,  pigem vastupidi. EL jaoks on sees palju kohti, mida lihtsustada, kuid vähetähtis ei ole ka liikmesriikide endi otsustuspädevus selles küsimuses.

EL 27 liikmesriigis tõlgendatakse reegleid kahjuks väga erinevalt ja see on takistuseks ettevõtjatele. Ettevõtluse arengu seiskohalt on oluline, et reeglid oleksid ühetaolised, lihtsad ja arusaadavad. Kui kõrvutada näiteks liikmesriigiti käibemaksudeklaratsioone, siis on pilt kirju. Piltlikult öeldes valitseb täna olukord, kus ühe liikmesriigi ettevõtja peab olema võimeline suhtlema kõigi liikmesmaade maksuhalduritega, tundma nende administreerimise reegleid jm, mis on ettevõtja jaoks kulu ja võib otsuse tegemisel saada komistuskiviks.

Tänase süsteemi pettusekindlamaks tegemine on oluline maksutulude tagamisel. Euroopa Liidu poolt tellitud uuringu tulemusel hinnati, et EL-is jäi 2006. a laekumata 12% potentsiaalset maksu, mõnes liikmesriigis lausa 20%. See on kokku ca 100 miljardit eurot. Ka meie kogemus näitab, et kõige suurem probleem on just käibemaksu laekumises. MTA hindas 2009. a saamata jäänud käibemaksu suuruseks 3,5 miljardit krooni. Näitena võib tuua kütusesektori, kus konkurentsi tingimused olid ausa ettevõtja jaoks paigast ära.

Oluline põhjus alustada praegu arutelu on selles, et 40 aastaga on palju muutunud nii tehnoloogia arengus kui ka majanduskeskkonnas. Nüüd saab leida odavamaid viise maksu kogumiseks, mis vähendaksid maksumaksja halduskoormust ja suurendaksid eelarve tulude laekumisi.

Lähemalt pakub komisjon Rohelise Raamatu ettepanekutest käibemaksu kogumise parandamiseks välja 4 võimalikku lahendust.

a. Klient annab pangale korralduse maksta kauba või teenuse eest ja pank jagab makse kaheks, tasudes kauba või teenuse eest tarnijale ja käibemaksusumma maksuhaldurile.See ettepanek on kindlasti kaalumist väärt. Loomulikult tuleb analüüsida, millist koormust toob see pankadele ja kuidas seda kompenseerida. Kui võtame tüüpilise käibemaksupettuse, kus müüja jätab ostja tasutud käibemaksu maksmata, siis niisugustele pettustele aitab see meede kindlasti kaasa. Tänaste tehnoloogiliste lahenduste juures on selle teostatavus ka suuresti võimalik.Süsteem annab kindlasti parema ülevaate siseriiklikest ja rahvusvahelistest tehingutest. Arvete koostamine võiks toimuda e-maksuameti/e-tolli keskkonnas ja tehingupartnerid on automaatselt identifitseeritud. Selle süsteemi suureks miinuseks on halduskoormus ja ka see, et nii ei lahendata pettuste probleemi. Süsteemi kaudu saab küll jõuda pettusele kiiremini ja tõenäolisemalt jälile, kuid raha laekumist eelarvesse pettuse puhul see ei taga.

Toome siia paralleeli Eestis valitsevast olukorrast käibemaksu tagastusnõuete menetlemisel. Praeguseks on MTA arendanud võimekuse menetleda tagastusnõudeid riskipõhiselt ja süsteemselt, mis tagab selle, et ausad maksumaksjad saavad käibevahendeid peaaegu takistamatult kasutada – 96% tagastusnõuetest menetletakse 1 tööpäeva jooksul.Seda meedet saab ka edasi arendada. Praeguse tehnoloogilise võimekuse juures võiks analüüsida, et koormus ei langeks pangale, vaid maksuhaldurile kantakse üle käibemaks, kes seda siis haldab. Analoogne süsteem on kasutusel nt Azerbaidžaanis.Kindlasti kasvab sel juhul maksuhalduri halduskoormus, kuid siin tuleb analüüsida, kas pettuste vähenemine sh kontrollide ja kriminaalmenetluste vähenemine ning eelarvetulude kasv ei kaalu seda üles.Täiendavat analüüsi vajab kindlasti seegi, kuidas lahendada küsimused sularaha ja tasaarvelduste puhul.b. Kõik arvet käsitlevad andmed edastatakse reaalajas käibemaksu jälgimise keskandmebaasi. Kõige tõhusam oleks kasutada e-arveid ettevõtetevahelistes tehingutes.

c. Maksukohustuslane laadib tehinguandmed käibemaksubaasi, mida ta ise haldab ja millele on maksuhalduri juurdepääs.Oma funktsionaalsuselt on see süsteem eelmise variandi analoog, mis tagab küll info, kuid pettust ei väldi, sest kaupleja kadumisel kaob ka tema käibemaksuandmebaas. Samuti nõuab süsteem suuri investeeringuid ja tõstab nii halduri kui maksumaksja halduskoormust.

d. Maksukohustuslaste nõuete täitmise menetlus ja sisekontroll sertifitseeritakse.Selle süsteemi puuduseks on see, et sertifitseerimine koormab eelkõige ausat ettevõtjat.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et pakutud variantidega tuleb kindlasti edasi töötada ja neid sügavamalt analüüsida. Suund leidmaks paremaid viise, kuidas tagada võrdse konkurentsi tingimused ning vähendada halduskoormust, on toetamist väärt.

Jääb vaid loota, et avaliku arutelu tulemusel sünnivad ideed, mis viivad pikemas perspektiivis lahendusteni, kus EL-i olemasolev käibemaksusüsteem muutub maksumaksjale lihtsamini mõistetavaks, ühetaolisemaks ja vähendab halduskoormust nii maksumaksjale kui ka maksu administreerijale.

 

Autor: Lemmi Kann, Egon Veermäe