Olulised väiksed asjad

Varem või hiljem juhtud sa vestlema mõne naisterahvaga, kelle nime nagu peaksid mäletama, aga, lööge või maha, ei mäleta! Aga sa ei taha ju oma abitut olukorda välja näidata. Sa ei saa öelda: “Oota, kes sa  nüüd õigupoolest olidki…”.

Hetkel, kui su vestluspartner parajasti kohvisse koort kallab, püüad sa kasutada juhust ning heita pilgu tema nimesildile. Oo jaa, see on kõike muud kui lihtne.

Sa pead ajama oma pea daami büstile ebadiskreetselt lähedale ja püsima selles poosis piisavalt kaua, et tähed kokku veerida. Sest nimi on kirjas uskumatult väikeste tähtedega. Kui sellest ühe endise naiskolleegiga rääkisin, kostis ta, et tunneb end sama ebamugavalt siis, kui piidleb meesterahva nimesilti, mis on paela otsas. Mõnikord on pael nii pikk, et silt asub seal, kus lips lõpeb.

Hiljuti sattusid mulle näppu FC blogija Mark Susteri koostatud nimesiltide tegemise reeglid. Panen kolm neist siia rõõmuga kirja:

* Kirjuta nimi suurelt. TÕELISELT SUURELT. Miks üldse nimesilt, kui nimi on nii pisikeses kirjas, et seda vaid 16-aastane suudab lugeda? Nimi peaks olema nii suures kirjas, et võtab 50% nimesildist.* Ülejäänud 50% kuluta firma nime kirjutamiseks. Sest nime ja firmat just iga võrgustikku loov inimene otsibki, muu pole oluline.* Pole vaja nimesildile konverentsi sümboolikat ja nimetust panna: need inimesed, kes sel konverentsil on, teavad seda ju niikuinii.

Aga mitte nimesildist ei tahtnud ma täna rääkida. Vaid hoopis väikeste asjade olulisusest, mille võtab kokku Dale Carnegie lause “Mulle maitsevad maasikad vahukoorega, aga kalad, sunnikud, armastavad miskipärast usse.”

Täpselt samuti, nagu sind ähvardab kanapimedus kodus, kus sa ei näe enam sassis tuba, on see olemas ka tööl. Sa pühendud sellele, mis tundub asja sees olles jube tähtis.Seda kanapimedust kohtab päris palju. Üledisainitud köögis, mis näeb välja sama ilus nagu filmis, aga kus ei saa süüa teha, sest asju pole kusagile panna; või meditsiinis, kus ravi võib küll olla viimase peal, aga patsient ja tema lähedased on õnnetud ja stressis, sest nad peavad sepatangidega personalilt infot välja kiskuma. Või ajakirjas, mis on täis tähtsaid asju, ainult et seal on üks viga – see pole huvitav.Paraku on just need “vähetähtsad” asjad kunde jaoks olulised. Ning neid “suuri” asju, mida ise tähtsaks pead, ei oska ega kavatsegi kunde üldse hinnata. Ta võtab seda kui elementaarset asja.

Tänaseks on ammu ununenud, kui viletsa imidži ja kvaliteediga oli Sakuga võrreldes kunagi  A. Le Coq’i õlu. Kuid kui Tarmo Noobi tiim hakkas tehast juhtima, ei võetud eesmärgiks teha kvaliteetset õlut. “Kvaliteet on vaid pilet rongile, ei midagi enamat,” oli nende seisukoht. Sest kvaliteet oli kunde jaoks elementaarne, määravaks said hoopis maitse ja lahe imidž.

Nii et soovin meile kõigile oskust näha oma maasikate ja vahukoore juurest kaugemale ning leida üles need pisikesed asjad, mis lähevad kundele hinge aastal 2011.

 Artikkel ilmus ajakirjas Director.

Autor: Lemmi Kann, Taivo Paju