Sundvõõrandamisega ei  mängita

Üheks markantsemaks näiteks on kahinad  Põhja-Kiviõli II karjääri alal asuvate maade  võimaliku sundvõõrandamise ainetel.“ e. viimase meetmena, mida saab kohaldada vaid äärmisel juhul ja sedagi kohese, õiglase ja täieliku kompensatsiooni eest turuhindade alusel. EIK on sedastanud, et sundvõõrandamise subjekt peab võõrandamisjärgselt olema vähemalt samaväärses seisus, kui võõrandamise eelselt.

Turumajandusel põhinevas demokraatlikus ühiskonnas on omandiõigus eelduslikult puutumatu ja igaühel on sellele ka õiguspärane ootus. Sundvõõrandamise vastu on paikapandud arvukad põhiseaduslikud garantiid, mis on palju laiemad, kui PS §32 omandiõiguse kaitse. Näiteks, PS §31 fikseerib ettevõtlusvabaduse, §13 tagab kaitse võimu omavoli eest, PS §14 kindlustab isiku õiguste kaitseks tõhusa menetluse, PS §11 proportsionaalsusnõue võimaldab õigusi riivata vaid siis, kui see on hädavajalik, kohustades kohaldama kõige vähemkoormavat meedet, PS §10 hõlmab õiguskindluse ja õiguspärase ootuse.Lisaks on Eestile kohustuslik Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni omandiõiguse kaitset garanteeriv esimene lisaprotokoll. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) käsitleb sundvõõrandamist „ultima ratio

Antud näite puhul peaks riik kinnistute väärtusi hindama õigusvilju arvessevõtva tuluprintsiibi alusel, mis võib ajakirjanduse andmetel küündida 800 miljoni kroonini. Lõppude lõpuks peab riik praeguse masu tingimustes kas kokkuleppel või pikaldase kohtuvaidluse tulemusel adekvaatse hüvitise leidma. See „riskikapital“ ei tule mujalt, kui niigi kõrgete maksude all ägava maksumaksja taskust.Põhiseaduslikke väärtusi järjekindlalt kaitsnud Riigikohus on oma arvukais lahendeis lugenud põhiseadusevastaseks ka sundvõõrandamisest tunduvalt leebemate piirangute kohaldamist. Vastavalt Riigikohtu seisukohtadele peab omandiõiguse igasuguseks piiramiseks olema avalik huvi selgelt ülekaalukas. Sundvõõrandamine on kõige intensiivsem võimalik omandiõiguse riive. Antud juhul on riigil võimalik tugineda sotsiaalsele ja keskkonna-alasele avalikule huvile.Esimene võib olla seotud  väidetavalt  ligi 500  töökohaga Kiviõli linnas ja sellega kaasnevate sotsiaalsete hüvedega. Teine puudutab säästlikku ning vastutustundlikku ümberkäimist maavaradega ja Kirde-Eesti looduskeskkonda hoidvat tootmisprotsessi.Tavaloogika kohaselt saab tööandjaks, tootjaks ja ka saastajaks olla tehas, mitte aga passiivne karjääri kinnistu. Ka ajakirjanduse andmetel peetakse keskkonnasäästlikust eelkõige Kiviõli Keemiatööstuse probleemiks, ehkki viimane on tarvitusele võtnud meetmeid keskkonnamõjude vähendamiseks. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et vajalike meetmete hulgast tuleb kaalutlusõiguse alusel välja valida kõige mõistlikum ja leebem.Loomulikult ei saa midagi väita ilma kõikehõlmava keskkonnaekspertiisita, aga kui saastajaks on ikkagi tehas, siis  mõistlikum oleks eelistada karjääri maade sundvõõrandamisele saastaja tehase riigistamist. See vastaks enam ka võrdse kohtlemise põhimõttele.Kui spekuleerida avaliku huvi teemal edasi, siis riigi ülesandeks oleks keskkonnaprobleemidega objekti ise investeerida või leida investor, kes tagab maal asuva tehase keskkonnanõuetele vastava renoveerimise või uue ehitamise, tagades üheaegselt töökohad ja lahendades Kiviõli elanikke rõhuvad keskkonnaprobleemid. Tekib küsimus, kas riigil on ikka selleks piisavaid vahendeid.On ilmselge, et ükskõik milline sundvõõrandamine sigitab trobikonna EIK-ni väljajõudvaid õiguslikke jätkuvaidlusi, mille lahendamine erinevates kohtuastmetes võtab aastaid, mis ei  anna soovitud sotsiaalseid tulemusi, rääkimata võimetusest ravida tööpuudust. Läbiproovitult  lollikindel on ikkagi omandiõiguse respekteerimise tee, mistõttu  riik võiks hoiduda eraõiguslikku vaidlusesse sekkumisest ja lasta olukorral laheneda vaba konkurentsi ning turumajanduse abiga. Põlevkivitööstus on iseenesest perspektiivikas valdkond, mis on jätkusuutlik ka ilma riigi sekkumiseta, viimane on küll õigustatud näiteks keskkonnakaitse vallas. Turg ja sõltumatu tsiviilkohtusüsteem loksutavad asjad paika ka administratiivse sunnita. Ja mis kõige olulisem - igasugune sundvõõrandamine kahjustab õiguskindlust, moonutab vabaturuühiskonda, rääkimata negatiivse signaali andmisest välisinvestoritele. Maailma ajalugu on näidanud, et enamik sundvõõrandamisi on osutunud taaserastamisega päädinud eksisammudeks.  Ei ole riigistamine õnne toonud ka meie õuele.

 

Autor: Lemmi Kann, Leon Glikman