BDO: digiallkirja tähendus e-aruandlussüsteemis ebaselge

Millist sisulist tähendust omavad juhatuse liikmete ning vandeaudiitori poolt antud digiallkirjad e-aruandlussüsteemis koostatud majandusaasta aruannetele? Millise kuupäevani võib info tarbija arvestada, et aastaaruande koostamisel on arvesse võetud nn bilansikuupäeva järgsed sündmused? Kas digiallkirjade näol on tegemist vaid ametliku aastaaruande esitamise fakti tuvastamise asjaolu fikseerimisega?

E-aruandluse süsteem kehtib kohustuslikuna alates 01. jaanuarist 2010. Esimesest hooajast on selgunud, et lisaks mitmetele tehnilistele üksikasjadele, mille parandamine aitab kaasa järgnevate perioodide aruandluse esitamise tulemuslikkusele, tuleb lahendada ka mõned sisulised küsimused.

Majandusaasta aruandega seotud kohustused jagunevad laias laastus alljärgnevalt (täitmise ajalises järjestuses):

*?Juhatus vastutab aruande asjakohase koostamise ning äriregistrile esitamise eest*  Audiitor vastutab aruande nõuetekohase kontrollimise ja vandeaudiitori aruande (järeldusotsuse) esitamise-sisestamise eest*?Üldkoosolek kinnitab auditeeritud aruande (misjärel saaks äriregistrile esitada kinnitatud aruande)

Nii juhatuse kui ka audiitori vastutuse seisukohast on oluline, milliseid bilansikuupäeva järgseid sündmusi aruannete koostamisel arvesse võeti versus milliseid oleks pidanud arvesse võtma.

Rahvusvaheline finantsaruandluse standard (IAS10) ja ka Raamatupidamise Toimkonna juhend (RTJ 1) nõuavad, et pärast bilansipäeva, kuid enne aastaruande kinnitamist toimunud olulisi sündmusi kajastatakse aastaaruandes, kas lõppenud aasta bilansis ja kasumiaruandes või avaldatakse aastaaruande lisades.

Rahvusvaheline auditeerimise standard (ISA 560) nõuab sündmuste puhul, mis toimuvad bilansipäeva ja audiitori aruande kuupäeva vahel, et audiitor peab läbi viima auditiprotseduurid veendumaks, et aastaaruandes on asjakohaselt kajastatud kõik olulised bilansipäeva ja audiitori aruande kuupäeva vahel toimunud sündmused, mis nõuavad finantsaruannete muutmist või lisainformatsiooni esitamist.

Praktikas tekib raamatupidamise aastaaruande info kokkupanemise ning vandeaudiitori allkirja andmise vahel ajavahe, mis äärmuslikematel juhtudel võib ulatuda mitme kuuni, ning mis eelkõige sõltub alljärgnevast:

• Raamatupidamisinformatsiooni koostamise ja sisestamise ajakulu• Auditeerimise ja ebatäpsuste parandamise ajakulu• Ajakulu üldkoosoleku kokkukutsumiseks ja läbiviimiseks• Juhatuse liikmete poolt digiallkirjastamiseks kulutatav aeg• Audiitori(te) poolt digiallkirjastamiseks kuluv aeg• Kõigi eelnimetatud etappide läbimiseks kuluv aeg (etappide vaheline ajakulu)

Kuna kõikides esitatud ja auditeeritud aruannetes ei ole erinevatel põhjustel tegeldud bilansipäeva järgsete sündmustega kuni allkirjastamise kuupäevani, siis kas võib digiallkirjastamise fakti käsitleda erinevalt?

Alljärgnevalt kaks äärmust, mille vahele sõltuvalt aastaaruande ning vandeaudiitori aruandes esitatud kuupäevadest ning muust informatsioonist mahub veel tõlgendusi:• Tegemist on ametliku aastaaruande esitamise fikseerimisega – teatud kuupäevast hilisem allkirjastamine tähendaks vaid, et aruannet ei esitatud tähtaegselt (sisuliselt ei omaks tähtsust juhatuse liikmete ning audiitori allkirjade andmise järjekord ning juhatuse liikmed, kellel on üksi esindamise õigus võiksid aruande esitada ka üksi?);• Tegemist on aruandluse-  ja auditeerimiskohustuse olulise kuupäeva fikseerimisega, millest võivad tekkida pettuse ja hooletuse süüdistused (allkirjastaja peab veenduma, et selle kuupäevani on aastaaruandes arvesse võetud kõikide oluliste sündmuste mõju, nt pool aastat pärast bilansipäeva allkirja andes võetaks vastutus ka järgneva majandusaasta 6 kuu osas?).

Kui eesmärgiks on olnud esimene variant, siis on majandusüksuste poolt esitatava info kvaliteeti senisest suuremasse ohtu seadmata võimalik (ülalviidatud viisil) aruannete esitamist veelgi lihtsustada. Samas kannataks avalik huvi – infotarbijad peaksid bilansikuupäeva järgsete sündmuste mõju arvessevõtmise osas kindlustunde saavutamiseks täiendavalt otsima aruannete valmimise-kinnitamise-auditeerimise kuupäevi.

Teise variandi puhul oleks aga kriitiliselt tähtis eelkõige majandusüksuste juhatuste ning audiitorite informeerimine võimalikust ajavahest kaasnevast täiendavast vastutusest järgneva 5 aasta jooksul. Paha ei teeks ka seadusandluse ülevaatamine eesmärgiga võimaldada aastaaruande koostamise-auditeerimise-kinnitamise protsessi veelgi kiirendada ja lühendada.

Minu soovitused on alljärgnevad:

• Ei ole mõistlik aruande koostamise-kontrollimise-kinnitamise perioodi pikaks venitada.• Seniks kui digiallkirja tähendus ei ole üheselt fikseeritud ning kui aastaaruande koostamise ja allkirjastamise vahel eksisteerib märkimisväärne ajavahe, tasuks kaaluda (aruandesse ja vandeaudiitori aruandesse) tegeliku allkirjastamiskuupäeva lisamist. Juhatuse puhul oleks see ilmselt vastava juhatuse koosoleku toimumiskuupäev ning vandeaudiitoril vandeaudiitori aruande valmimise kuupäev. Seejuures ei saaks endiselt audiitori kuupäev olla juhatuse kuupäevast varasem.• Alternatiivseks ohtude maandamise võimaluseks on aruande täiendamine ning täiendavate auditiprotseduuride tegemine selliselt, et oleksid kaetud bilansikuupäeva järgsed sündmused kuni allkirjastamise kuupäevani. Viimane tähendaks ilmselt aga täiendavat aja- ja rahakulu.

 

Autor: Lemmi Kann, Sulev Luiga