Kas naine võib olla teisele naisele hunt?

Filmirežissöör Margaret Heffernan, kuulus naisküsimuste asjatundja, tõdeb, et tema loengutes küsivad naised ikka ja jälle: „Miks on nii, et mu kõige vastikum ülemus on alati naisülemus?“ Tema enda kogemus kinnitab sama: 30 aastat tagasi oli ta algaja taustmaterjali koguja prestiižikas BBC uudisteprogrammis. Ta oli taibukas ning jõudis tihti töö enne tähtaega valmis. Vabanenud aega kasutas ta selleks, et õppida toimetama filmimuusikat.

Kui naisülemus nägi kord Margareti filmimuusikaga tegelemas, ütles ta: „Kuna sul niikuinii tööd ei ole, siis mine ja too mu riided keemilisest ära!“ Ning surus kviitungi Margaretile pihku. See ajab siiamaani naise vihaseks ning küsib endalt, kuidas saab olla nii, et teine naine solvas ja alandas teda, selle asemel, et toetada ja aidata kaasa ta arengule?

Ta vastab ise: üks põhjus on pärit ajaloost. Naisi on sajandite vältel kasvatatud ikka nõnda, et nad konkureeriksid just meeste tähelepanu nimel. Jane Austenist alates ja „Aruka blondiiniga“ lõpetades. Tööle minnes kandub see mõtteviis automaatselt sinna üle.

See mõtteviis algab väikestest asjadest. Kirjanik ja lektor Gail Evans kirjutab, kuidas tema kolleegid naeruvääristasid kord ühte noort naist, sest too ei osanud sobilikult riietuda. Gailil oli kaks võimalust: kas põlastajate kampa astuda või teha nägu, et see kõik ei puutu temasse. Ta valis kolmanda tee: kutsus selle noore naise välja ning selgitas talle probleemi. See ei olnud kahtlemata lihtne vestlus, aga tegelikult oli see ainus viis seda inimest aidata.

Muidugi on oma tõde ka lektor Sally Helgesenil, kes arvab, et naised reageerivad üle, õigustades oma kiratsevat karjääri just naisülemuste halva käitumisega. Kusjuures meesülemustele annavad naised samal ajal igasuguse halva käitumine hoobilt andeks. Oma tõde on ka selles, et kui tahad juhtimise alal – mis on endiselt meeste maailm – üldse läbi lüüa, peadki sa naisena tublim ja printsipiaalsem olema.

Aga ikkagi tundub, et üksteise teadlikku toetamist kasutatakse naiste karjääri edendamiseks liialt vähe. Kas iga naine ikka võib täna öelda, et on aidanud naiskolleegil mõnda jama ära hoida või vähemalt selle eest hoiatanud? Või peabki iga naine ainult iseenda eest seisma?