Majandusharidusest ei tasu liiga palju loota

Kui osa Eesti elanikkonnast hakkas järsku tarbima „kiiret ja kallist raha”, mida tuntakse ka SMS-laenu nime all, ei läinud kaua, kui süüdlane leiti muuhulgas ka majandushariduse puudulikkuses.

Kui teine hulk hiljuti täiskasvanuellu astunud põlvkonnast muutus aktiivseks laenajaks, põhjendades oma käitumist näiteks ütlustega „inflatsioon sööb raha nii või teisiti ära”, „kapitali tuleb koguda ja enda eest tööle pan­na” või „oma kodu tuleb osta enne, kui hinnad liiga kõrgele tõusevad”, ei kostnud alguses mingeid hoiatusi.

Väited olid iseenesest ju täiesti õiged ning samad inimesed, kes prae­gu propageerivad majandusharidust ning süüdistavad kõiges vähest matemaatikaoskust ja olematut majandusharidust, olid vait. Takkajärele on kõik elutargad ja kui muuhulgas perpetuum mobile’ks peetud kinnis­varahinnad kukkuma hakkasid ja buumibensiinil töötanud majandussektorid kokku kuivasid, kostis jälle hääli, et kõiges on süüdi tõsiasi, et koolis ei õpetata majandust.

Nüüd on majandus- ja ettevõtlusõpe valikainena uude riiklikusse õppekavasse kirjutatud. Aga kui tõsiselt võime loota, et see tulevikus säärased tarbimis- ja laenuliialdused ära hoiab?Muu maailma kogemus ja teadusuuringud on näidanud, et liiga palju sellele panustada ei tasu. Lewis Mandell Washingtoni ülikoolist viitab oma 2009. aastal valminud uurimuses tõigale, et mitmed keskkooli abiturientide seas korraldatud uuringud üle Ühendriikide on näidanud, et õpilastel, kes on õppinud rahandust või majandust, ei ole suuremat majanduslikku kirjaoskust kui eakaaslastel, kellele neid teemasid õpetatud pole.Rõhutada majandushariduse tähtsust tähendab näha probleemi ja lahendust tarbijas ning tarbija harimises. Kuid tuleb arvesse võtta, et paljud (finants)tooted ongi ehitatud üles eesmärgiga ajada inimene segadusse – tootele tuleb leida ostja iga hinna eest. Kui väärtpaber, laen või krediitkaart on tarbijale liiga kulukas või riskantne, on oht, et tarbija seda ei taha.Aga riski ja kulukust saab peita. Kui koolis õpetatakse lastele, et nad peavad vaatama näiteks krediitkaardi intressi, saab pank tõmmata intresse alla ja samal ajal suurendada ebaproportsionaalselt teenustasusid ja leppetrahve. Reaalses maailmas on finantsteenuste pakkujad alati tugevamal ja informeeritumal positsioonil.Kui tarbija muutub kompetentsemaks, lähevad ka finantstooted ja -teenused keerulisemaks. Seda võime näha deregulatsiooni keskme ja praeguse kriisi ühe epitsentri, Ameerika Ühendriikide näitel, kus krediitkaardi lepingu mõistmine eeldas juriidilist ja majanduslikku kõrgharidust. Sarnast tendentsi võib märgata Eesti pankade puhul, kus samalaadse krediitkaardi lepingu teksti pikkus võib erineda mitu korda. Aga kuni noor pole veel astunud maailma, kus sellised asjad tähtsust omavad, on need talle väga kauged ja abstraktsed probleemid.Kiirus, millega finantstoodete ja -teenuste turg suudab muutuda ning loomulik soov oma kliendi arvelt kasu teenida paneb üksikisikud ja tiguaeglaselt muutuva haridussüsteemi alati halvemale positsioonile. Seetõttu ei maksa oodata majandus- või ettevõtlusharidusest imerelva valede otsuste vastu ega isegi sütikut uueks ettevõtlusbuumiks. Mis muidugi ei tähenda, et majandusharidusest üldse mingit kasu ei ole.

Allikas Õpetajate Leht

Autor: Lemmi Kann, Argo Kerb